Kirjutamise ajal tiksuvad uue aasta esimese nädala viimased tunnid, seega on
sobiv aeg jõuda finišisse eelmise aasta filmiarvustuste võlgade kustutamisega.
2017. a viimaste filmide hulka sai valitud mitu head ja varem nähtud asja,
muuhulgas film milles mängis Prantsuse kinokomöödia väikesekasvuline suurkuju
Louis de Funes koos paljude teiste heade näitlejatega (kellega ma kahjuks nii
tuttav ei ole, kui temaga). „Suure jalutuskäigu“ on lavastanud Gérard Oury,
kelle käe all on valminud ka trobikond teisi komöödiaid. Märkimisväärne on
asjaolu, et „Suur jalutuskäik“ oli üle 40 aasta Prantsusmaa edukaim kodumaine
kinoteos, loovutades trooni alles aastal 2008.
Filmiga, milles kolm lendurit ja neid abistavad inimesed püüavad põgeneda
natside kontrolli all olevalt Prantsusmaa territooriumilt, seostan kergelt
nostalgilisi tundeid, kuna see on ilmselt üks süüdlane mu filmihuvi
tekkimises. Nägin seda Nõukogude aja lõpul koduküla kultuurimaja saalis,
olles ise veel nii noor, et ei vajanud oma vanuse kirjutamiseks kaht
numbritki. Ehkki ma ei mäleta väga detailselt selle filmi toonast vaatamist,
ei suuda ma ka kusagilt ühtki negatiivset emotsiooni välja kaevata. Kuid kui
nostalgia kõrvale heita, jääb järele ikkagi asjaolu, et tegu on ka tõeliselt
hea looga, mida tasub kohe kindlasti vaadata, kui tekib huvi Prantsuse
vanema kinokomöödia vastu. Olen seda oma elu jooksul korduvalt näinud ja iga
kord nautinud. Film on täis huumorit ja seiklust ning rikastab iga
filmihuvilise kogemustepagasit.
