Future Man (2017-????)



Iga voogedastusteenus üritab lisaks sisseostetud sisule pakkuda ka originaaltoodangut ja vahel väga nauditavate tulemustega. Hulu puhul on üheks uusimaks õnnestunud katseks meeldivalt labane ajareisikomöödia „Future Man“. Seriaal algab hea, kuigi vist mitte ülituntud filmi „The Last Starfighter“ süžeega – pärast üliraske videomängu alistamist ilmuvad koristajana töötava luuseri tuppa kaks sõdalast tulevikust, et koos minevikust pärit võitleja abiga hoida ära düstoopilisi arenguid, mis neide ajastut painavad. Ütlematagi selge, et neil on oma võitlejast väheke vale arusaam, kuid parema puudumisel asuvad nad siiski missiooni ellu viima. Seriaal ei püüa kunagi olla erakordselt sügav, kuid suudab oma otsekohesuses olla väga humoorikas ja naerutab korralikult. Kangelased koperdavad ühest absurdsest situatsioonist ja ebaõnnestumisest teise ning üks lemmikepisood on lausa tervenisti klassikalise farsi stiilis tubateater isikute äravahetamise ja situatsioonikoomikaga. Ajareisidega ja ulmeliste kontseptsioonidega käiakse siin mänguliselt ringi ja ilmselt ei tasu liigselt analüüsida, kui palju need loogilised on ja kas nad ehk mõnda oma ülesseatud reeglit ei riku. Kui otsite kerget ulmelist komöödiat, siis on Josh Futturmani (jah, see on tõepoolest peategelase nimi) seiklused õige valik.

Aeg eemaldada parimate hulgast „Persons Unknown“. Seriaal, millel oli potentsiaali areneda põnevamaks, kuid seda võimalust ei antud ja keskpärane esimene hooaeg jäigi viimaseks.




8 8 8 X

Maze Runner: The Death Cure (2018)



See noorteromaanidel põhineva filmitriloogia viimane osa on just täpselt selline, nagu enne kinno minekut arvata võis. Kui sulle eelmised väga meeldisid, siis küllap meeldib ka see, kui mitte, siis ei leia sa ka siit mingit ilmutust, mis sind ümber pööraks. Ja lõpuks – kui need on olnud su jaoks filmid, millega kõlbab õhtut sisustada, kuid mis ununevad kärmelt, siis viimasest saad samuti just täpselt sama elamuse. Tuleb tunnistada, et mõned märulistseenid olid lausa meelelahutuslikud ja kuigi ma polnud just ülimal määral investeeritud tegelastega toimuvasse, ei saa suurema osa ajast ka sugugi öelda, et mul oleks igav olnud. Kui stseene ja üldist sisu üksipulgi lahti hakata harutama, on seal auke ja ebaloogilisust küllaga, samas ega ma eriti kõrgeid ootuseid filmile ei seadnudki. Oli mis oli, kes varasemaid näinud, vaatab nagunii, kes mitte, ei vaevu ilmselt ka seda vaatama.

Suht ok film asendub suht ok filmiga ja kinga saab seekord „Last Days on Mars“.




6 7 4 X

Ninja Terminator (1985)



Ma ei ütle sellist asja peaaegu kunagi ja need sõnad tunduvad lausa veidrad, aga… selles filmis oli liiga kuradima palju võitlusstseene. Võiks küsida, et kuidas on see võimalik, kui ma tavaliselt neid naudin, kuid mitmekesisus on siiski samuti oluline. Ka ühes mu lemmikfilmis, „Ong-bakis“ on madinat palju, kuid seal on olemas ka hea koreograafiaga ja vaheldusrikkus. Siin aga muutub kaklus mingi aeg üksluiseks. Film, mis tundus esialgu oma halbuses nauditav, muutus kusagil keskpaigas üksluiseks ja lõpus oli mu tähelepanu täielikult hajunud. Muidugi on siin ka teisi halbadele filmidele omaseid aspekte, mis tervikut päästavad ja tõstavad hinnet veidi kõrgemale. Põhjendamatult sobimatu parukas, Garfieldi-telefon, punastes kostüümides ninjad ja üleüldiselt halb näitlemine suutsid nii mõnigi kord naerma ajada. Tervik aga jäi nõrgaks. Olles mõned aastad tagasi näinud samuti Godfrey Ho lavastatud märulit „Undefeatable“, kus peaosas Cynthia Rothrock, tean, et sellelt lavastajalt on ka paremaid filme… no vähemalt üks. Igatahes plaanin tema filmograafiat veel uurida, küllap on seal veel nii mõnigi pärl peidus. „Ninja Terminator“ on aga selline film, millega tasub ehk siis proovi teha, kui oled alles halbade filmide võlu avastamas. Kui neid on juba liiga palju nähtud, siis on ootused kõrgemad… või madalamad… kuidas iganes sellise kategooria puhul mõelda.

Parimate nimekirjas on see taas terake mõttetu asendus, kuna peagi asendan ka „Ninja Terminatori“ milleig muuga, kuid antud juhul eemaldan HÕFFil nähtud filmi „Raw“. Tean, et see meeldis nii mõnelegi, kuid mulle see film palju ei pakkunud.




5 5 X X

Downsizing (2017)



Maailmas on palju hädasid ja väga suure osa neist saaks kõrvaldada, kui leiaks mingi kerge lahenduse ressursside probleemile. Antud filmis see leitaksegi – nimelt avastatakse võimalus kahandada inimesi kõigest 13 sentimeetri pikkuseks. Tundub, et peagi saab inimkond külluses elada – rahvastik kahandab end ja üks kartul toidab kogu küla ära. Loomulikult nii lihtsalt kõik ei lähe. „Downsizing“ võtab vaatluse alla mitu probleemi: ühiskonna kihistumine, keskkonnakaitse, puuduvad ressursid ja käitumismustrite kordumine hoolimata enneolematutest uutest võimalustest. Ideid on siin filmis mitmeid, kuid teostuses oleks tahtnud veidi rohkem teravust ja kindlat suunda. Sellisena mõjus esmajoones kergemat sorti draamakomöödiana, mis oleks võinud olla palju enamat. Oleks hea võtta sama idee ja teha sellest miniseriaal, mis jõuab nende teemadega rohkem süvitsi minna. Aga momendil tuleb leppida filmiga, mis siiski on üht vaatamiskorda väärt, kasvõi üldise idee ja Christoph Waltzi pärast (tema mängitud tegelane on siin filmis tõesti muhe ja humoorikas).

Viskan nimekirjast välja filmi, mis raiskas samuti oma potentsiaali, kuid oluliselt suuremal määral. „Downsizing“ ei petnud vähemalt mingeid konkreetseid ootuseid, kuid Frank Milleri „The Spirit“ oli selles patus kohe kindlasti süüdi, tuues selle koomiksitegelase vaatajateni viisil, mis meenutas rohkem mingit arusaamatu tooniga kunstilist eksperimenti kui püüet teha asjalikku filmi.




6 6 5 X

Barbarians (1987)



Antud barbarihullumeelsuse lavastaja kõige tuntuim film „Cannibal Holocaust“ mulle suurt midagi ei paku ja näinud olen seda vaid kahel korral – esimene kord uudishimust, teine kord seltskonnaga. Kuid Ruggero Deodato „The Barbarians“ on hoopis teist stiili film, pakkudes väga juustust meelelahutust fantaasiafilmi näol, kus kaks pisut ohmudena tunduvat Barbarit mõne koletise ja kurja türanni paika panevad. Film ei ole ehk küll parim halbade nauditavate kategooriast, aga seal on siiski mitmeid häid momente. Muuhulgas paistab, et peaosalisi mängivad kaksikutest kulturistid naudivad selles filmis olemist ja see kandub ka nende tegelastesse üle. Tõsi küll, eriti head näitlejad nad pole, aga halb näitlemine on taolises filmis osa naudingust. Igati sobilik valik, kui taoliste asjade jaoks soolikat on.

Eemaldan filmi, mis jääb küll samuti halbade filmide kategooriasse, kuid nauditavusega on lood kehvemad. „Swamp Thing“ oli üks varane katse vähemtuntud Marveli koomiksitegelast filmi üle tuua ja eriti hästi see ei õnnestunud... nagu väga paljude toonaste koomiksifilmide puhul.




6 5 X X

Star Wars: The Last Jedi (2017)



Uusim Star Warsi film sai nädal tagasi lõpuks ometi kinos ära vaadatud ja elamus oli täitsa hea. Ehk mitte küll nii hea, et tahaks teda üha uuesti ja uuesti näha… võib-olla kõigest paar korda veel, kuid ekstreemne pettumus, mida mõned nähtavasti tundsid, jääb mulle küll täiesti arusaamatuks. Lugu ja tegelased arenesid edasi, saime mõned vastused, aga loomulikult kõigele punkti ei pandud – triloogia kolmas osa on ju ikkagi veel tulemas – ning loodud maailm oli suuremalt jaolt taas fantaasiarikas. Film segas hästi vana ja uut, kasutades tõepoolest ideid varasematest filmidest, kuid segades sisse ka ootamatut ja pannes mõtlema pisut ka sellele, kui palju on vaja seniolnut heroiseerida ja kummardada.

Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et suuremalt jaolt vaatasin ma toimuvat huviga eemalt, kuid ei suutnud emotsionaalselt kaasa minna, asi, mida taoliste filmide puhul tavaliselt suudan. Näiteks tundusid Finny ja Rose’i stseenid pisut liiga pikad ja nendega toimuv ei läinud kõige muu taustal väga korda. Seevastu filmi lõpupoole toimunud võitlusstseen on eraldi võetuna jällegi maksimumhinnet väärt, kuna seal tõepoolest ümbritsev kinosaal ja maailm sulas ning ma olin täielikult toimuvas kinni. Ehk olekski kokkuvõtvalt kõige parem öelda, et filmi oli hea, kuid veidi ebaühtlane. Meeldiv üllatus oli, et porgidele ei keskendutud nii palju, kui kartsin. Nad olid seal, aga neid ei surutud igasse võimalikku stseeni sisse. Igatahes ei näe põhjust, miks seda filmi peaks vihkama. Kaalusin tükk aega, kas anda hindeks 8 või 7 punkti kümnest, kuid piirdun esialgu siiski seitsme punktiga. Usun lihtsalt, et see maailm ja isegi see triloogia suudab palju enamat ja ootan üheksandat suure huviga.

Filme selles maailmas on muidugi veel palju tulemas, uus triloogia on juba kavandamisel, lisaks mitmed väiksemad filmid. Minu isiklik soov edasise Star Warsi universumi arengu jaoks oleks, et filmitegijad jätaksid nüüd nende tegelastega ja selle ajastuga hüvasti. Ehkki raamatuteks ja koomiksites arendatud laiendatud süžeeliinid kuultati kaanoniväliseks, ei tähenda, et nad ei võiks filmides midagi sarnast teha. Mingu süvendagu mütoloogiat ja tehku midagi kauges minevikus nt esimestest Jedi-rüütlitest, mingu rännaku kaugesse tulevikku, kus lood Darth Vaderist ja teistest on muutunud iidseteks müütideks. Võimalusi on nii palju, kuid mida rohkem nad üritavad seda praegust kangatükki tihedamaks põimida, seda rohkem piiravad neid praegused tegelased ja juba toimunud asjad ja see ei pea nii olema.

Otsides, midagi, mis võiks nimekirjas ruumi teha, jäi praegu jalgu film „The Golden Compass“. See pidi alguse panema uuele raamatutel põhinevale fantaasiafilmide sarjale, kuid oli (põhjusega) ebaedukas ja selle ühe filmi juurde see jäigi. Vaatamisest on aastaid möödas, kuid mäletan, et tundus kuidagi kahvatu ja elutu saavutusena.




7 8 9 6

Geostorm (2017)



Sellel käkerdisel pole pikemalt mõtet peatuda. Film, mille puhul üritati jätta mulje, et tegu on järjekordse katastrooffilmiga, ei küündi sellistesse kõrgustesse nagu „San Andreas“ või „The Day After Tomorrow“. Jah, ma just kiitsin neid filme… teatud määral. Need olid küll parajalt lollid, kuid seejuures mitte täiesti igavad. Aga kes oleks „Geostormi“ vaatama asudes arvanud, et see on suuremalt jaolt poliitthriller… väga halb ja klišeeline, kuid siiski rohkem poliitthriller kui stseenid pidevalt looduse käest peksa saavatest inimestest. Mitte et see katastroofielement sealt täielikult puudunud oleks, kuid suurema osa ajast kestnud intriigide lahtiharutamine oli lihtsalt tüütu. Kui kinos jäi vaatamata ja plaanite kodust filmiõhtust, siis sellest võite küll kaarega mööda kõndida.

Ilmselgelt pole siin midagi asendada.




3 5 1 X