Ministry of Time (2015-2017)



Ajareisi-temaatilisi seriaale on omajagu ja siin on veel üks. Sattusin Netflixis Hispaania ulmeseriaalile "El Ministerio del Tiempo" ehk "The Ministry of Time". Lugu on vähemalt esialgu üsna tavaline - eri aegadest värvatud agendid kaitsevad ajalugu muudatuste eest. Tegelased on täitsa meeldivad, kuid selle ministeeriumi viis asju korraldada on pisut kaootiline ja küsimusi tekitav. Näiteks võib leppida sellega, et agendid kasutavad minevikus tavalisi mobiiltelefone, et kodubaasiga suhelda... maagiline tehnoloogia vms, aga kas nad peavad 16. sajandi hispaanias viibides ilmtingimata nende mobiilide heli sees hoidma?

See selleks, ebaloogilisused kõrvale jättes, on esialgu lugu nauditav ja asjaolu, et tegevus toimub Hispaanias eri ajastutel, on väike vaheldus tavaliselt USA-kesksele sisule (USA kodusõjast ja Abraham Lincolnist on väheke siiber juba). Mitu korda olen läinud Wikist uurima, et mis ajalooline tegelane see täpselt on, kelle nahka peategelased päästma lähevad. Praegune soovitus põhineb küll ainult 3 episoodil, kes teab, mida ma seriaali lõpus arvan või kas sinna jõuan, aga seninähtu põhjal tasub vaadata, kui temaatika huvi pakub.

200 seriaali nimekirjas on pärast ükspäev tehtud puhastust ruumi, nii et midagi eemaldada polnud, antud ulmekas lihtsalt lisandus.




8 8 X X

HÕFF 2018 - Meatball Machine Kodoku (2017)



Yoshihiro Nishimura nimi ei ole HÕFFi jaoks võõras ja küllap on mitmed Jaapani gore-õuduse austajad tema loominguga kokku puutunud. Tegu ikkagi sama inimesega, kelle lavastajakäe all valmis suurepärane „Tokyo Gore Police“, mida võis näha HÕFFil aastal 2009 ja tõenäoliselt samuti hea, kuid minul nägemata „Helldriver“, mis linastus aastal 2011 Tartus toimunud HÕFFi kõrvalprogrammi raames. Tema uusim üllitis, järg aastal 2005 valminud filmile „Meatball Machine“, on kõike seda, mida taoliselt filmilt loota ja tahta võib.

Peategelane, tagasihoidlik ja ambitsioonitu võlakoguja, satub absurdsete sündmuste keerisesse, kui osa Tokyost muudetakse Jaapani kodoku-maagiast inspireeritud võitlustandriks, kus veidralt muteerunud inimesed üksteist maha notivad, seejuures eemaldades ja liites jäsemeid ning pritsides ämbrite kaupa verd igas suunas. Sisu on siin suuremalt jaolt lihtne, kuid kes ootakski selliselt filmilt poliitthrilleriga võrreldavaid pöördeid ja intriige. Filmil on muid tugevaid külgi. Näiteks kostüümide disain, kus iga mutandi kinnisidee on saanud osaks tema deformeerunud kehast. Nii on tegelasi hoolimata kirevast disainist kerge eristada. Lisaks on filmi sisse pistetud vähemalt paar äratundmisrõõmu pakkuvat viidet neile, kes varasema Aasia kinokunstiga tuttavad on ja nii leidub siin momente niihästi Kurosawa („Ikiru“) kui ka Jackie Chani loomingu („Drunken Master“) austajatele. Täiesti võimalik, et sarnaseid viiteid on veelgi.

Minult saab see film vaatamissoovituse, kuid tehke endale teene ja kasutage võimalust kogeda seda kinos koos sarnaseid filme nautiva publikuga. Lähim (ja ilmselt ainus) võimalus seda Eestis teha on käesoleva aasta aprillis, kui toimub 13. HÕFF. Ja parima elamuse saamiseks tasub eelnevalt mõista, millise filmiga on tegu – absurdne ja verine Jaapani õudukas, mida ei tasu võtta liiga tõsiselt.

Postitamispausi ajal toimusid 2000 parima filmi nimekirjas mõned muudatused, täpsemalt lisasin mitu uut nimekirja, mis võtavad nüüd põhinimekirjast filme mõnda aega endale. Seega antud juhul lisandub „Meatball Machine Kodoku“ parimate filmide sekka ja lükkab dokumentaali „Paradise Lost: The Child Murders at Robin Hood Hills“ 100 parima dokumentaali nimekirja.




7 6 X X