Rebooted (2019)

Vana filmistaar püüab kohaneda muutunud maailmaga.

Die Hard with a Vengeance (1995)

„Visa hinge“ filmiseeria esimesest osast on saanud paljude jaoks oluline jõulufilm ja loomulikult on tegu ka üleüldiselt suurepärase märuliga. Kuid kui peaksin valima, milline mulle nendest filmidest enim meeldib, siis läheb hääl väga-väga napilt hoopiski kolmandale osale, mida olen korduvalt sihilikult vaadanud. Erinevalt esimesest, mille otsa varem või hiljem kusagil lihtsalt komistab selle populaarsuse tõttu. Tempokas kassi ja hiire mäng kurjami seatud ülesannetega ning dünaamika Bruce Willise ja Samuel L. Jacksoni vahel teeb sellest väga nauditava elamuse. Ei ole kahtlust, et esimene on märulifilmide klassika, aga žanrihuvilised peaks kindlasti ka kolmandat vaatama, kui see mingil põhjusel veel nägemata.

The Lighthouse (2019)

On tõepoolest meeldiv näha, kui lavastaja pole must-valget filmi tehes lihtsalt teinud seda sama, mida mina telekapuldi abilgi suudan – ehk siis lihtsalt värvid maha keeranud. Korraliku tulemuse saamiseks tuleb mängida oskuslikult varjude, valguse ja kontrastiga ning Robert Eggers on seda meisterlikult hakkama saanud. Antud filmi võiksin vaadata teist korda lihtsalt tummfilmina, visuaal on sedavõrd hea. Kuid ka näitlejatöö ja sisu poolest on film suurepärane. Siin on vaid kaks peamist näitlejat. Vana hea Willem Dafoe ning Twilighti filmidest saadud kesise näitleja maine täielikult selja taha jättev Robert Pattison. Nende kahe dialoogid ja näitlemine väärivad auhinda ning vähemalt Dafoe on juba oma rolli eest neid ka saanud. Lisaks on kogu õhustik tõeliselt pingeline ja veider, pannes pidevalt mõtlema, mis tegelikult nende tegelaste taga peitub. Ja tõlgendamisvõimalusi jääb ka siis, kui film lõputiitriteni jõuab. Maiuspala kõigile, kellele meeldivad psühholoogilised õudusfilmid või kes hindavad selgejoonelise visiooniga kinokunsti.

They Shall Not Grow Old (2018)

Ei mäletagi enam, kus kohas see film täpselt ette jäi, kas mainis keegi vestluses või silmasin internetis. Igatahes on meeldiv, et sellest dokumentaalist lihtsalt mööda ei jalutanud. Peter Jacksoni huvi I maailmasõja vastu paistab siin tugevalt välja ja film pakub väga põnevaid restaureeritud kaadreid inimkonna ühest süngeimast ajaloosündmusest. Arhiivis seisnud sada aastat vana filmimaterjal on tänapäevase tehnoloogia abil puhastatud ja üle värvitud. Lisatud on realistlikud heliefektid ja kogu visuaalset materjali saadavad erinevate veteranide meenutused. Antud dokumentaal on rohkem tundeid tekitav kui fakte jagav. Eesmärk ei ole toimunut analüüsida ega matta vaatajat aastaarvude ja nimede alla, rõhuasetus on emotsioonidel ja osalenute kogemustel.