„Visa hinge“ filmiseeria esimesest osast on saanud paljude jaoks oluline
jõulufilm ja loomulikult on tegu ka üleüldiselt suurepärase märuliga. Kuid kui
peaksin valima, milline mulle nendest filmidest enim meeldib, siis läheb hääl
väga-väga napilt hoopiski kolmandale osale, mida olen korduvalt sihilikult
vaadanud. Erinevalt esimesest, mille otsa varem või hiljem kusagil lihtsalt
komistab selle populaarsuse tõttu. Tempokas kassi ja hiire mäng kurjami seatud
ülesannetega ning dünaamika Bruce Willise ja Samuel L. Jacksoni vahel teeb
sellest väga nauditava elamuse. Ei ole kahtlust, et esimene on märulifilmide
klassika, aga žanrihuvilised peaks kindlasti ka kolmandat vaatama, kui see
mingil põhjusel veel nägemata.
On tõepoolest meeldiv näha, kui lavastaja pole must-valget filmi tehes
lihtsalt teinud seda sama, mida mina telekapuldi abilgi suudan – ehk siis
lihtsalt värvid maha keeranud. Korraliku tulemuse saamiseks tuleb mängida
oskuslikult varjude, valguse ja kontrastiga ning Robert Eggers on seda
meisterlikult hakkama saanud. Antud filmi võiksin vaadata teist korda lihtsalt
tummfilmina, visuaal on sedavõrd hea. Kuid ka näitlejatöö ja sisu poolest on
film suurepärane. Siin on vaid kaks peamist näitlejat. Vana hea Willem Dafoe
ning Twilighti filmidest saadud kesise näitleja maine täielikult selja taha
jättev Robert Pattison. Nende kahe dialoogid ja näitlemine väärivad auhinda
ning vähemalt Dafoe on juba oma rolli eest neid ka saanud. Lisaks on kogu
õhustik tõeliselt pingeline ja veider, pannes pidevalt mõtlema, mis tegelikult
nende tegelaste taga peitub. Ja tõlgendamisvõimalusi jääb ka siis, kui film
lõputiitriteni jõuab. Maiuspala kõigile, kellele meeldivad psühholoogilised
õudusfilmid või kes hindavad selgejoonelise visiooniga kinokunsti.
Ei mäletagi enam, kus kohas see film täpselt ette jäi, kas mainis keegi
vestluses või silmasin internetis. Igatahes on meeldiv, et sellest
dokumentaalist lihtsalt mööda ei jalutanud. Peter Jacksoni huvi I maailmasõja
vastu paistab siin tugevalt välja ja film pakub väga põnevaid restaureeritud
kaadreid inimkonna ühest süngeimast ajaloosündmusest. Arhiivis seisnud sada
aastat vana filmimaterjal on tänapäevase tehnoloogia abil puhastatud ja üle
värvitud. Lisatud on realistlikud heliefektid ja kogu visuaalset materjali
saadavad erinevate veteranide meenutused. Antud dokumentaal on rohkem tundeid
tekitav kui fakte jagav. Eesmärk ei ole toimunut analüüsida ega matta vaatajat
aastaarvude ja nimede alla, rõhuasetus on emotsioonidel ja osalenute
kogemustel.