Üksildane vanaema saab endale robotist kaaslase, kes muudab tema elu lõbusamaks, kuid kiirelt muutuvas maailmas ei saa milleski kindel olla.
Toto (2020)
Üksildane vanaema saab endale robotist kaaslase, kes muudab tema elu lõbusamaks, kuid kiirelt muutuvas maailmas ei saa milleski kindel olla.
Less Than Human (2017)
Zombiepideemia on läbi ja elavad surnud võimaluste piires terveks ravitud. Kuid mida nendega edasi teha ja kuidas neil üldse läheb?
Black Books (2000-2004)
Seriaali peakangelane, pahur raamatupoodnik Bernard Black on tegelane, kellega sa päriselus äri ajada ei tahaks. Kliendid on talle vaid tülinaks ja ka muidu on tema suhtumine inimestesse tugevalt misantroopiasse kalduv. Kuid selles lühikeses seriaalis on tema ja ta kaaslaste tegemisi väga lõbus vaadata tänu hoogsale käsikirjale ja näitlejate üliheale rollisooritusele. Stiililt on mõni episood lausa sürrealistlik, teised lihtsalt ülinaljakad. Väheke briti huumori soont peaks ehk olema, kuid proovida tasub igal juhul.
John Wick 1-3 (2014-2019)
Esimest „John Wicki“ osa nägin paar aastat tagasi ja film tundus hea, kuid erilist muljet ei jätnud. Nüüd, enne teise ja kolmanda vaatamist, vaatasin esimese uuesti üle ja mulje oli hoopis teine. Ilmselt sattusin tookord sellele vales tujus, sest tegu on tõeliselt hästi lavastatud filmiga. Alati on tore, kui epilepsiahoogu tabanud kaamerapildi käes piinlemise asemel on võimalik nautida meisterliku koreograafiaga märulistseene. Ja igas järgmises lähevad stseenid paremaks. Kui esimene film on lihtne kättemaksulugu, siis järgmised on pisut keerulisemad, kuid mitte ülemäära. Eriti huvitav on selles filmiseerias loodud maailm, kus kõik tegelased on ühel või teisel moel seotud üleilmse palgamõrvarite salaorganisatsiooniga. Seal on terve rida kombeid ja reegleid, millest üleastumisega kaasnevad karmid karistused. Samas on väga tervitatav, et ükski film ei ürita tüütult selgitada, kuidas see maailm täpselt toimib ja kuidas on kõik alguse saanud. Vaataja tuleb lihtsalt aktsepteerida, et asjad on sellised, nagu nad on.
Igatahes soovitan märulihuvilisel olemasolevat kolme filmi vaadata (neljas aastal 2021). Usun, et ei pea pettuma, kui põhisoov on näha head kaameratööd ja koreograafiat ning huvitavat maailma. Lisaks – vaadake kõik kolm korraga ära. Iga järgnev film algab sealt, kus esimene lõppes, nii et neist võib mõelda ka kui miniseriaalist või ühest ülipikast filmist.
PS: Silma jäi selline seik, et John Wicki maailma tahetakse ka üks teleseriaal mahutada. Pole ilmselt raske arvata, mis „The Continentali“ tegevuspaik peaks olema. Tahaks loota, et Lance Reddick on ka seal vähemalt oluliste kõrvaltegelaste hulgas, kui mitte üks peategelastest.
Igatahes soovitan märulihuvilisel olemasolevat kolme filmi vaadata (neljas aastal 2021). Usun, et ei pea pettuma, kui põhisoov on näha head kaameratööd ja koreograafiat ning huvitavat maailma. Lisaks – vaadake kõik kolm korraga ära. Iga järgnev film algab sealt, kus esimene lõppes, nii et neist võib mõelda ka kui miniseriaalist või ühest ülipikast filmist.
PS: Silma jäi selline seik, et John Wicki maailma tahetakse ka üks teleseriaal mahutada. Pole ilmselt raske arvata, mis „The Continentali“ tegevuspaik peaks olema. Tahaks loota, et Lance Reddick on ka seal vähemalt oluliste kõrvaltegelaste hulgas, kui mitte üks peategelastest.
Die Hard with a Vengeance (1995)
„Visa hinge“ filmiseeria esimesest osast on saanud paljude jaoks oluline jõulufilm ja loomulikult on tegu ka üleüldiselt suurepärase märuliga. Kuid kui peaksin valima, milline mulle nendest filmidest enim meeldib, siis läheb hääl väga-väga napilt hoopiski kolmandale osale, mida olen korduvalt sihilikult vaadanud. Erinevalt esimesest, mille otsa varem või hiljem kusagil lihtsalt komistab selle populaarsuse tõttu. Tempokas kassi ja hiire mäng kurjami seatud ülesannetega ning dünaamika Bruce Willise ja Samuel L. Jacksoni vahel teeb sellest väga nauditava elamuse. Ei ole kahtlust, et esimene on märulifilmide klassika, aga žanrihuvilised peaks kindlasti ka kolmandat vaatama.
The Lighthouse (2019)
On tõepoolest meeldiv näha, kui lavastaja pole must-valget filmi tehes lihtsalt teinud seda sama, mida mina telekapuldi abilgi suudan – ehk siis lihtsalt värvid maha keeranud. Korraliku tulemuse saamiseks tuleb mängida oskuslikult varjude, valguse ja kontrastiga ning Robert Eggers on seda meisterlikult teha suutnud. Antud filmi võiksin vaadata teist korda lihtsalt tummfilmina, visuaal on sedavõrd hea. Kuid ka näitlejatöö ja sisu poolest on film suurepärane. Siin on vaid kaks peamist näitlejat. Vana hea Willem Dafoe ning – igatahes minu silmis – Twilighti filmidest saadud kesise näitleja maine täielikult selja taha jättev Robert Pattison. Nende kahe dialoogid ja näitlemine on auhinnaväärilised ning vähemalt Dafoe on juba oma rolli eest ka auhindu saanud. Lisaks on kogu õhustik sedavõrd pingeline ja veider, pidevalt mõtled, et mis tegelikult nende tegelaste taga peitub ja tõlgendamisvõimalusi jääb ka siis, kui film lõputiitriteni jõuab. Maiuspala kõigile, kellele meeldivad psühholoogilised õudusfilmid või kes hindavad selgejoonelise visiooniga kinokunsti.
Tõde ja õigus (2019)
Jõudsin lõpuks ühe viimaste aastate enim tähelepanu saanud Eesti filmini. Raamatute lugemisest on möödas palju aastaid, kuid vaatamise ajal meenus ka lugu aegamööda. Puht tehnilise külje pealt on tegu kindlasti ühe parima kodumaise filmiga ja ega ka sisu väga kritiseerida ei soovi. Lemmikuks see kahjuks ei saa, minu jaoks ei olnud toimuv piisavalt kaasahaarav, kuid vaatamissoovituse annan küll. Selle tasemega filme meil palju ei ole. Film on ilusa pildikeelega, tegelasi ja süžeed ei lämmatata liigse kunstilise hägu alla ja lõppkokkuvõttes ei tundunudki teos liiga pikk, ehkki esialgne pilk kestusele muutis veidi skeptiliseks. Lisaks võite arvestada, et varem või hiljem soovib keegi mõnes seltskonnas filmist rääkida, nii et miks mitte võtta endale võimalus vestlusest osa võtta.
They Shall Not Grow Old (2018)
Ei mäletagi enam, kus kohas see film täpselt ette jäi, kas mainis keegi vestluses või silmasin internetis. Igatahes on meeldiv, et sellest dokumentaalist lihtsalt mööda ei jalutanud. Peter Jacksoni huvi I maailmasõja vastu paistab siin tugevalt välja ja film pakub väga põnevaid restaureeritud kaadreid inimkonna ühest süngeimast ajaloosündmusest. Arhiivis seisnud sada aastat vana filmimaterjal on tänapäevase tehnoloogia abil puhastatud ja üle värvitud. Lisatud on realistlikud heliefektid ja kogu visuaalset materjali saadavad erinevate veteranide meenutused. Antud dokumentaal on rohkem emotsionaalne kui fakte jagav. Eesmärk ei ole toimunut analüüsida ega matta vaatajat aastaarvude ja nimede alla, rõhuasetus on emotsioonidel ja osalenute kogemustel.
Ta elab siiski?
Viimasest siia tehtud postitused on möödunud kõvasti üle aasta ja juurdlesin juba pikalt, kas tasub üldse veel teha üht katset blogi elustamiseks. Aeg-ajalt olen postitanud Facebooki Filmivaatluse gruppi, kuid tekkis tunne, et tahaks siiski ka mingit alternatiivset kanalit, kuhu vajadusel inimesi suunata, kui küsitakse, et mida ma näinud olen ja mida soovitan. Selleks, et muu elu ja tegemiste kõrvalt asi toimiks, lihtsustan veidi asja. Postitused tulevad nii pikad kui tulevad, pildimaterjali juurde otsima või ammugi kollaažideks kleepima ei hakka. Mõned lingid ja treileri loomulikult lisan. Lisaks loobun siin ka hindamisest. Kui vaevusin postitama, ju siis meeldis piisavalt. Kui ei postitanud, siis järelikult mitte. Võib-olla tekitan kusagile filmipäeviku.
Tellimine:
Postitused (Atom)