A Field in England (2013)

Vahel püüan otsida ja vaadata ka põhivoolust kõrvalejäävaid asju, kuid mitmed sellised kunstilisemad püüdlused ei suuda mul õigeid närve tabada. Ja „A Field in England“ on veel üks selline. Kindlasti on siin huvitavaid aspekte, muuhulgas limiteeritud võttepaik ja näitlejate hulk, mis saavad ehk olla inspiratsiooniks algajale filmitegijale, kellel pole palju ressursse. Samas ei saanud ma filmi alguses lahti mõttest, et vaatan karja larpareid, kes on läinud kusagile aasale psühhedeelseid seeni tarbima. Filmi lõpuks oli see mõte kinnistunud, muuhulgas filmis nähtu põhjal.

A Field in England (2013) on IMDb

Cosmic Scrat-tastrophe (2015)

Frantsiisi lüpsmine lühivormis. Meeleheitlik püüd anda populaarsele tegelasele veel üht seiklust, toppides teda kokku suvaliste kontseptidega. Kõigest 5 minutit pikk aga ikkagi pole ajakulu väärt.

Cosmic Scrat-tastrophe (2015) on IMDb

Mortal Kombat (2021)

Natuke igavavõitu vaatamine oli, ehkki mõned aspektid meeldisid. Kahjuks on võitlusstseenid suurim puudujääk, ja ilmselgelt on see Mortal Kombati nime kandvas filmis eriti suur probleem. Nagu mujalgi öeldud - stseene on liiga palju tükeldatud. Ehkki MK ei ole kõige hullem näide taolisest lähenemisest (vähemalt ei vehitud lisaks veel kaameraga kaootiliselt ringi), tahaksin ma eriti just sellises filmis näha pikki võtteid. Teisena häiris, et võitlusstseenid olid sageli liiga taltsad. Jah, lõpud olid küll mängulikult verised, kuid muidu oli üksteise tampimine lahja. Eelnevalt vaadatud „Kung Fu Hustle“ madinad on mu jaoks palju intensiivsemad, ehkki tegu on 17 aastat vana, väga ebarealistliku märulkomöödiaga.

Et korraks ka midagi head mainida - jääefektid suuremalt jaolt meeldisid. Eriti just algustseenis, kus jää kasutamine tekitas Sub-Zero enda kätel veriseid haavu.

Kuna filmiga ei käi kaasas otsest kassatulu, on natuke raskem wikipedia alusel hinnata, kas film endale järje saab, aga mind ennast järg siiski huvitab. Seda muidugi eeldusel, et nad õpivad vigadest. Ma saan kommentaaridest ja arvustustest aru, et Johnny Cage on paljude lemmiktegelane, kuid temani see film ei jõudnud. Nii et tema lisamine enama kui lõpustseeni postrina oleks üks oluline aspekt. Aga kõige olulisem on loomulikult paremini lavastatud ja monteeritud võitlusstseenid. Selles kategoorias on arenguruumi küllaga ja head eeskuju kuhjaga.

SIIT ALATES SPOILER

Mööda pandi ka peategelasega, kes polnud eriti huvitav. Kuid eriti jäi tema võime lahjaks. Kui ta esimest korda selle n-ö avas, siis nägin ma selles suurt potentsiaali. Paistis, et ta peab laskma end kõigepealt klobida, et seeläbi täielik võimsus saavutada. See oleks võinud lisada võitlusstseenidele ainulaadset dünaamikat.

Nt mida rohkem ta end vigastada laseb, seda suurema jõu saavutab ja seda võimsamaid relvi saab kasutada. Kuid ei. See relvade tekkimine ja jõu kogumine toimus ainult ühe korra, edaspidi ta lihtsalt kakles. Näiteks oleks saanud ka lisada tema võimesse n-ö fatality peegeldamise. Et sisuliselt peab ta laskma end peaaegu surnuks kolkida, kuid kui vastane üritab talle viimast lööki anda, peegeldab ta selle hoopis vastase pihta tagasi. Või siis saab vastane aru, et seda tüüpi ei tasu tümitada, kuna see muudab ta ainult tugevamaks ja üritab teda lihtsalt kiirelt nt maha lasta vms. Nüüd peab peategelane paluma hoopiski, et mõni meeskonnakaaslane teda kolgiks, et seeläbi jõudu juurde saada.

Mortal Kombat (2021) on IMDb

The Empty Man (2020)

Samanimelisel koomiksil (kaudselt) põhinev õudusfilm „The Empty Man“ võib treileri järgi tunduda, nagu üks suvaline teismelisteõudukas, kus kari igavlevaid noori kutsuvad välja mingi kurja jõu, kes neid siis järgemööda tapma hakkab. Ilmselt ongi treiler üks põhjus filmi madalas hindes, kuna niigi vähesed vaatajad asusid seda vaatama valede ootustega. Näpuga saab näidata ka Disney stuudio peale, mis 20th Century Foxi ära ostis. Seeläbi kadusid esialgsed produtsendid ja uued ei osanud filmiga midagi peale hakata. Üritati sooritada isegi sellist kuritegu nagu seda on kahetunnise versiooni kärpimine 90 minuti peale. Õnneks osutus antud lahendus ebapopulaarseks ja filmi esialgne versioon jäi siiski rikkumata.

Ise jõudsin vaatamiseni YouTube’i filmikriitik Chris Stuckmanni soovituse peale ning vältisin treilerit ja sisututvustusi. Peatasin ka tema arvustuse enne, kui ta filmi sisust rääkima hakkas. Igatahes pole kohe kindlasti tegu laiskade ehmatuskohtadega tiinekaõudukaga, vaid väga hea visuaaliga, atmosfääriga ja helitööga aeglase kulgemisega õudusfilmiga, mida tuleks kindlasti lärmaka seltskonna asemel vaadata hilisöisel ajal pimedas ning eelistatult lausa kõrvaklappidega. Ka sobiva publikuga filmifestival sobiks väga hästi vaatamiselamust täiendama. Näiteks HÕFFi saal oleks olnud ideaalne vaatamiskoht sellisele filmile, et siis pärast koos teiste filmihuvilistega nähtut lahata ja arutada. Ja arutamist siin jagub, kuna film ei sööda vastuseid lusikaga ette, rõhudes rohkem õõvastavale rännakule ja finišile, mis… nojah… ega siinkohal ei tahagi ka ise midagi reeta. Igatahes õudusfilmifänn peaks seda vaatama küll ja ma loodan, et näeme David Priorilt, kelle jaoks oli „The Empty Man“ esimene täispikk film, ka tulevikus midagi huvitavat.

The Empty Man (2020) on IMDb

The Big Bang Theory (2007–2019)

Lõbus seriaal veidi teist tüüpi tegelastega kui tavaliselt komöödiaseriaalides näeb. Ehkki 12 hooaega ja 279 episoodi (teadus)nohikute karikatuurset igapäevaelu on omajagu pikk vaatamine ja vahele satub ka episoode, milleta poleks seriaal kuigi palju kaotanud, on tervik tugev ja pakkunud mulle arvukaid naerupahvakuid. Kui veel nägemata ja tundub, et tekitab huvi, siis soovitan lihtsalt proovi teha ja algusest alustada ning mitte liiga hullu maratoni ette võtta. Arvan, et hooaeg korraga väikeste vahedega on paras tempo, et vältida väsimust, mis võib tekkida ka parima seriaali puhul, kui üritada kõike järjest ära vaadata.

Võib lugeda ka arvamusi, et seriaal vajus ära, kui seni sõbrannadeta peategelaste elu läks üle n-ö suhetega situatsioonikomöödiaks, kuid tuleb silmas pidada, et 12. hooaega nalju stiilis „nad on nii nohikud, et ei saa naisi“ oleks lõpuks tüütum olnud. Tegelaste üldised idiosünkraasiad ja omavahelised naljad ei kadunud kusagile, lihtsalt mingist hetkest vaadeldi neid ka suhtekontekstis.

The Big Bang Theory (2007) on IMDb

Harpya (1979)

Belgia animaator Raoul Servais on saanud selle lühifilmi puhul hakkama ühe parima versiooniga õudusunenäo filmis kujutamisest. Kõledad taustad, häirivad helid ja kummastavalt animeeritud liikumine jätab mulje, et tegu on košmaariga, millest tahaks ärgata, kuid samas ei taha siiski ka pilku kõrvale pöörata. Kunagi esimesel vaatamiskorral paelus teostuslik pool nii palju, et ei märganudki, et tegelikult on siin ka lihtne lugu olemas. Soovitan vaadata üksinda, pimedas ja enne magamaminekut.

Harpya (1979) on IMDb

Boss Level (2021)

Sõjaveteran Roy Pulver on lõksus ajasõlmes. Kõik üritavad teda tappa ja kuna see neil ka õnnestub, algab päev tema jaoks pidevalt üha uuesti ja uuesti. Meenuvad kindlasti „Groundhog Day“ ja „Edge of Tomorrow“. Film on lihtne ja üsna ootuspärase kulgemisega, kuid õnneks tempokas ja korralikult meelelahutuslik. Ei püüa midagi sügavat öelda ega olla enamat, kui esmapilgul paistab. Nähtavasti istus valmis film veidi aega isegi riiulil ja polnud kindel, kas üldse välja lastakse. See on tõtt-öelda arusaamatu, kuna kordades igavamad ja ka igas muus mõttes kehvemaid märuleid lastakse massiliselt pidevalt välja.

HOIATUS!!! Kuigi ma lingin ka siia YouTube'i treileri, siis soovitan tungivalt TREILERI VAATAMISEST HOIDUDA. Seal näeb liiga palju häid märulikohti ära ja neid on alati parem esmakordselt filmis endas kogeda. Ja sisust saab ka liiga palju teada. Ise vaatasin treilerit esimest korda alles pärast filmi ja olin väga rahul, et vastupidi ei teinud.

Boss Level (2021) on IMDb

Zack Snyder's Justice League (2021)

On harv, kus lavastaja versioon tundub kinoversiooniga võrreldes täiesti uue filmina, kuid antud juhul on see kohe kindlasti nii. „Zack Snyder's Justice League“ on lihtsalt sedavõrd erinev, et esialgsest versioonist, mis nüüd tundub veelgi kohmakam, ei jää kuigi palju järgi. Muidugi üldised looelemendid ja tegelased kattuvad osaliselt, kuid kõike on tehtud rohkem, paremini, viimistletumalt jne.

Kui pärast Joss Whedoni versiooni vaatamist oli emotsioon, et DC filmiuniversum tuleks lihtsalt maha matta ja keskenduda eraldiseisvatele filmidele, siis ZSJL 4 tundi tekitas vist esimest korda tunde, et ma tunnen selle maailma ja nende tegelaste vastu huvi ja sooviksin tulevikus lisa näha.

Paljud senised tegelased saavad oluliselt rohkem ekraaniaega. Eriti just Flash ja Cyborg on oluliselt paremini esile tõstetud. Mitmed teised puudusid Whedoni versioonist sootuks, kuid on vägagi tänuväärtselt siin olemas. Üldist lugu on muudetud, filmi üldine emotsionaalne toon on palju stabiilsem. Visuaalseid efekte on korralikult lihvitud ning Steppenwolf näeb oluliselt karmim välja. Ning jah - Supermani koomiline ülahuul on parandatud.

Seda kõike öeldes - ma ei usu, et see kedagi ümber veenab, kes seni üldse pole huvi tundud kogu selle maailma vastu. Aga kõik need, kes Whedoni versiooni kirusid, peaksid seda uut kohe kindlasti vaatama. 4 tundi on üsna korralik maraton ja tõtt-öelda ei kujuta ma ette selle kinos vaatamist, aga igatahes kompenseeris see kiirustamist, mis ilmselgelt tekkis, kuna DC sörkis Marvelil sabas ja proovis vahemaad iga hinna eest vähendada.

Zack Snyder's Justice League (2021) on IMDb

Alice in Borderland (2020-....)

Kas sulle meeldivad „Cube“, põgenemistubade kontsept, Tai film „13: Game of Death“ ja „Battle Royale“ või vähemalt mõni neist? Siis on samanimelisel mangal põhinev Jaapani seriaal „Alice in Borderland“ ilmselt vägagi sobiv vaatamine, kuna see segab kõik need ideed üheks kirjuks ja tempokaks kompotiks kokku, lisades taustaks müsteeriumi, mis laseb seriaali 1. hooaja lõpuni mõistatada, et mis seal siis ikkagi õigupoolest toimub. Hoiatus! Vastuseid 1. hooaeg eriti ei jaga ja neid saab loodetavasti 2. hooajast, mis on õnneks ka kinnituse saanud.

Lugu ise on lihtne. Kolm luuserist sõpra leiavad end järsku peaaegu inimtühjast suurlinnast ja on sunnitud osalema erinevates surmavates mängudes, mis toimuvad linna erinevates paikades. Mängude stiili ja raskusastet ennustavad mängu ees näidatud kaardimastid ja nende numbrid. On koostööd, on reetmisi, on lihtsalt hullumeelset põgenemist ja värvikaid tegelasi. Selline väga meelelahutuslik, mitte täiesti huumorivaba, omajagu vägivaldne lugu. Ootan 2. hooaega.

Alice in Borderland (2020) on IMDb

WandaVision (2021)

Marveli koomiksitegelaste võidukäik kinos ei paista raugema (jättes kõrvale praegusest olukorrast tulenevad viivitused), kuid nüüd tungivad nad täitsa edukalt ka seriaalimaastikule. Tõsi küll, seda on nad juba mõnda aega teinud, kuid nii vahetut seost filmiuniversumiga pole siiski varem olnud. Seriaalis, mis toimub pärast „Avengers: Endgame’i“, kohtume Wanda Maximoffi ja Visioniga, kes paistab surnud tegelase kohta täitsa kõbus olema. Kuid mingil põhjusel on nad mõlemad kinni 1950ndate komöödiaseriaalide maailmas. Sealt edasi kulgeb miniseriaali tegevus mõnusa tempoga ning paraja seguga huumorist, draamast ja supervõimetest, et pakkuda kaasahaaravat pilguheitu Wanda ja Visoni elule. Seriaali lõpp ja üldmotiiv on küll üsna etteaimatavad, kuid samas sedavõrd hästi tehtud, et see ei häiri. Ja veidi üllatusti suudetakse lõpus siiski pakkuda. Marveli filmide vaatajale on see lugu lausa kohustuslik, kuid ma ei kujuta ette, kas see seriaal on ka arusaadav ja huvitav eelteadmisteta vaadates.

WandaVision (2021) on IMDb

Heroes (2006-2010)

Superkangelaste võidukäik kinos ja televisioonis ei paista raugema ning selles valdkonnas on välja lastud mitu huvitava ja pöörase teostusega lugu. „Kangelased“ on veidi vanema stiiliga, veidi vähem julge, kuid siiski meeldejäävate tegelastega ja kaasahaarava sisuga. Need, keda häirivad keepides ja liibukates kangelased, kuid pole muidu superkangelaste troopide vastu, saavad seda seriaali julgelt vaadata, kuna peategelasteks on inimesed, kes püüavad oma võimetega toime tulla ja neid ühel või teisel moel kasutada. Nüüd üle vaadates on siin ja seal tunda, et silumist vajavad kohti leidub ja mõne tegelase saaks sootuks eemaldada, ilma et sisu tohutult kohendada oleks vaja. Neljas hooaeg lohiseb lausa sellisel määral, et selle puhul ei saa isegi tugevat soovitust anda, ehkki mitmete tegelaste saatused saavad seal lõpplahenduse. Kui superkangelased pole sinu rida, siis vaevalt, et see seriaal sinud n-ö superkangelaste usku pöörab, kuid esimene kuni kolmas hooaeg on suuremalt jaolt siiski tugev žanriseriaal, mida tasub huvilistel vaadata. Postituse avaldamise ajal saadaval nt Amazon Prime Videos.

Mis puudutab aastaid hiljem tehtud seriaali „Heores Reborn“, siis seda saan tõesti soovitada vaid juhul, kui varasem väga-väga meeldis. „Reborn“ kannatab paljuski sama probleemi käes nagu põhiseriaali 4. hooaeg - liiga palju lohisevat tegevust, ja mõni tegelane, kes on pigem ärritav kui huvitav. Ma ei tea, mis see ideaalne pikkus oleks, aga nii tunde järgi pakuks, et 13 episoodi asemel oleks võinud neid nt 10 olla.

Heroes (2006) on IMDb

Back to the Future: The Game (2010-2011 / 2015)

"Tagasi tulevikku" on minu jaoks täiuslik filmitriloogia, mida olen aastate jooksul korduvalt nautinud ja kindlasti naudin ka tulevikus. Ühtlasi on see üks vähestest populaarsetest frantsiisidest, mille puhul on jutud järjest suhteliselt tagasihoidlikud olnud. Seda esmajoones tänu asjaolule, et filmide tegemise õigused on Rober Zemeckise käes, kes on vähemalt siiani selgelt järgede ja uusversioonide vastu olnud. Kuid samas ei saaks öelda, et sellesse maailma enam ükski uus lugu ära ei mahu.

Aastal 2010 ilmavalgust näinud „Back to the Future: The Game“ esimene episood viis selle maailma fännid taas Hill Valley erinevatesse ajastutesse, kus saime kohtuda tuttavate tegelaste ja nende eelkäijatega. Tagasi olid ka osad filmidest tuntud näitlejad, nt Christopher Lloys ja Claudia Wells, kuid Marty McFly'le andis hääle A. J. Locascio, kes sai sellega täitsa hästi hakkama. Ehkki mängu graafika võiks ehk veidi detailsem olla ja mängitavus veidi silutum, on lugu ise kaasahaarav ja pean seda täieõiguslikuks neljandaks osaks. Ka Bob Gale, üks käsikirja autoritest, on öelnud, et see on lähim neljandale filmile, mida me loota võime. Aastal 2015 lasti kokku 5 episoodi tervikliku paketina välja (ehkki läbimängimine toimub ikkagi episoodhaaval).

Kahjuks on mängu saadavusega lood natuke probleemsed. Pärast Tellale Games'i pankrotti ei saa seda enam paari lihtsa klõpsuga Steamist osta, kuna mäng on sealt ja teistest digitaalsetest poodidest ära korjatud. Mul on ta seal õnneks vanast ajast olemas, kuid kes praegu tahab mängu proovida, peab juba veidi rohkem ringi vaatama ja otsima.

Back to the Future: The Game - 30th Anniversary Edition (Video Game 2015) on IMDb

Battlestar Galactica (2003-2009)

Üldiselt tundub, et uusversioonid õnnestuvad ennem seriaalimaailmas, ja "Battlestar Galctica" on üks hea näide sellest. Lugu inimkonna rännakust uue kodu otsimisel kaldub küll lõpupoole teaduslikumat laadi ulmest veidi liialt müstikasse, kuid selleks ajaks olin juba piisavalt sisse elanud, ega lasknud sellel end väga häirida. Hea näitlejatöö on seejuures loomulikult abiks. Tervikliku loo saamiseks tuleb alustuseks vaadata ära miniseriaal, seejärel loomulikult põhiseriaal ning siis kusagil vahepeal veel paar veebiseriaali ja filmi. Neist olulisemad on vastavalt „Battlestar Galactica: The Resistance“ ja „Battlestar Galactica: Razor“.

Battlestar Galactica (2004) on IMDb

Defiance (2013-2015)

„Defiance“ on vesternihõnguline lugu väikelinnast, mis on ehitatud pärast kogu Maad laastavat sõda endise St. Louise asukohale. Sinna saabub Kahvatute sõdade veteran Joshua Nolan koos oma tulnukast kasutütrega ja asub ametisse linna korravalvurina. Pingeid on palju ja puudu ei tule ka ulmelistest probleemidest, kuna elupaika peavad jagama niihästi inimesed kui ka erinevad tulnukate rassid. Kolme hooaja vältel väga palju linnast ei väljuta, kuid tegevust jagub seal piisavalt. Suurem osa pea- ja kõrvalosalistest on meeldivalt halltoonides, ehkki mõni on ka üsna tugevalt tumehall. 2. hooaeg kippus paiguti natuke seebiks moonduma, kuid suutis end siiski kokku võtta ja tervikuna on tegu täitsa mõnusa seriaaliga, mis on saanud liiga vähe tähelepanu. 3. hooaeg tõmbab ka otsad kokku, nii et poolikuks sari ei jää.

Defiance (2013) on IMDb

The Boys (2019-....)

„The Boys“ on ilmselt eriti sobilik vaatamine kõigile neile, kes soovivad vaheldust Marveli üsna säravale ja puhtale koomiksimaailmale. Siinse maailma superkangelased on tõelised kaabakad ja lihunikud ning mida rohkem sa nende kohta teada saad, seda vähem sa neid tunda soovid. Kuid nad on nauditavalt vihatavad, seda peamiselt tänu heale näitlejatööle. Kaks hooaega on olemas, vähemalt üks veel tulemas.

The Boys (2019) on IMDb

Upgrade (2018)

„Upgrade“ on hea näide sellest, mida on võimalik teha madala eelarvega, kui on olemas hea tahe, käsikiri ja oskused. Võiks arvata, et eriti just küberpunk-märul vajab tavalist Hollywoodi 100+ miljonilist eelarvet, kuid antud film suudeti valmis teha vaid 3 miljoni dollariga. Lihtsat lugu, mis ei ürita üle oma varju hüpata, täiustavad peaosalise hea näitlemine ning huvitava kaameratööga märulistseenid, mida jagub filmi parajas koguses. Mingi aeg plaaniti ka järge seriaali kujul ja ehkki see pakuks mulle huvi, on praegustes oludes kahtlane, ka see saab teoks.

Upgrade (2018) on IMDb

The Expanse (2015-....)

Praegu 5. hooajani jõudnud ning ka 6. ja ühtlasi viimase hooaja saav „The Expanse“ ei olnud mul alguses lemmikute hulgas. Pärast esimest vaatamiskatset jätsin selle seriaali kõrvale. Tundus tookord liiga kuiv ja poliitiline, kuid õnneks taipasin veidi hiljem uuesti proovida ja leidsin, et eksisin. Tegu on väga asjaliku ja tõsise ulmeseriaaliga, kus väiksemad sündmused arenevad üha suuremateks, kogu see „kuiv poliitika“ on arengu jaoks vajalik ja põnev ning samas ei jäeta unarusse ei ulmelisi kontseptsioone ega ka üksikute tegelaste arengut. Kõik on omavahel meeldivalt tasakaalus ja läbi põimunud. Vaatamist väärt, kui meeldib tõsisem ulme. Ja kuna nüüd on ka teada, et seriaal saab plaanitud lõpu, siis on vaatama asudes olemas väike kindlustunne, et ehk ei jää kogu sisu suvalise koha pealt ripakile.

 The Expanse
(2015) on IMDb