Sherlock (2010-2017)

Sherlock Holmesi tegelaskujust on nüüd kolm tuntud moderniseeringut. Robert Downey juuniori esimene mulle meeldib, teist väga ei mäleta. „Elementary“ pakub veidi huvi, kuid minu valmidus vaadata ülipikkasid seriaale on olulisel määral kahanenud. 150+ episoodi vaatamine pole just väike ajakulu. „Sherlock“ on aga formaadilt ideaalne. Nelja hooajaga seriaal, igas hooajas kolm filmipikkust episoodi (ja üks vaheepisood).

Tänu heale käsikirjale, mõnusalt britilikule stiilile ning suurepärastele näitlejatele on tegu ka ühe parima kirjandusteose adaptsiooni ja samaaegse moderniseeringuga, mida näinud olen. Tõsi küll, ma pole neid just massiliselt näinud, kuid see siin on kahtlemata tasemel. Benedict Cumberbatch ja Martin Freeman on oma rollide jaoks ideaalsed ning ka kõrvalosades leidub palju suurepärast talenti. Lood on põnevad, kuid muidugi ei ole iga episood võrdse tasemega. Näiteks 2. hooaja Baskerville’ide koera episoodist kerin ülevaatamisel enamasti vaid parimad momendid ette ja 4. hooaja lõpus tuuakse mängu üks tegelane, kelle vastu ma idee poolest pole, kuid ta võiks olla veidi realistlikum. Sisuliselt on sellel inimesel supervõime. Kuid need mõrad tervikut ära ei lammuta ja seriaal on igale Holmes’i ja krimiseriaalide huvilisele väärt vaatamine.

Praeguse seisuga on seriaal lõppenud. Tegijatel on küll ideid viienda hooaja jaoks, kuid Cumberbatch ja Freeman on nõutud näitlejad, keda on ajaliselt keeruline taas võtteplatsile saada. Samas on tegu seriaaliga, mille puhul võib vabalt nt kasvõi 10 aastat oodata, et siis juba kohtuda tegelaste vanemate versioonidega.

 Sherlock
(2010) on IMDb

The Good Place (2016-2020)

Olen elu jooksul nii mõnegi tavapärase, nelja seina vahel toimuva perekomöödia ära vaadanud ja neid ka nautinud. Kuid peamised lemmikud on siiski sellised, mis püüavad teha midagi teistsugust. Näiteks „The Good Place“, mille peategelane satub pärast surma teispoolsuses heasse kohta, et nautida seal kõiki hüvesid, mida maise eluga kogutud plusspunktid endaga kaasa toovad. Siiski selgub, et kusagil on tehtud viga ja ta oleks pidanud minema hoopiski halba kohta. Püüdlus eksitust varjata toob kaasa igasugu sekeldusi. Seriaali väga tugev näitlejatööd, arenev ja kindla lõpuga lugu ning lihtsalt mitmekülgne hea huumor annavad põhjuse seda elamust kõhklusteta soovitada.

 The Good Place
(2016) on IMDb

The Empty Man (2020)

Samanimelisel koomiksil (kaudselt) põhinev õudusfilm „The Empty Man“ võib treileri järgi tunduda, nagu üks suvaline teismelisteõudukas, kus kari igavlevaid noori kutsuvad välja mingi kurja jõu, kes neid siis järgemööda tapma hakkab. Ilmselt ongi treiler üks põhjus filmi madalas hindes, kuna niigi vähesed vaatajad asusid seda vaatama valede ootustega. Näpuga saab näidata ka Disney stuudio peale, mis 20th Century Foxi ära ostis. Seeläbi kadusid esialgsed produtsendid ja uued ei osanud filmiga midagi peale hakata. Üritati sooritada isegi sellist kuritegu nagu seda on kahetunnise versiooni kärpimine 90 minuti peale. Õnneks osutus antud lahendus ebapopulaarseks ja filmi esialgne versioon jäi siiski rikkumata.

Ise jõudsin vaatamiseni YouTube’i filmikriitik Chris Stuckmanni soovituse peale ning vältisin treilerit ja sisututvustusi. Peatasin ka tema arvustuse enne, kui ta filmi sisust rääkima hakkas. Igatahes pole kohe kindlasti tegu laiskade ehmatuskohtadega tiinekaõudukaga, vaid väga hea visuaaliga, atmosfääriga ja helitööga aeglaselt – kuid mitte liiga aeglaselt – kulgeva õudusfilmiga, mida tuleks kindlasti lärmaka seltskonna asemel vaadata hilisöisel ajal pimedas ning eelistatult kõrvaklappidega. Ka sobiva publikuga filmifestival sobiks väga hästi vaatamiselamust täiendama. Näiteks HÕFFi saal oleks olnud ideaalne vaatamiskoht sellisele filmile, et siis pärast koos teiste filmihuvilistega nähtut lahata ja arutada. Ja arutamist siin jagub, kuna film ei sööda vastuseid lusikaga ette, rõhudes rohkem õõvastavale rännakule ja finišile, mis… nojah… ega siinkohal ei taha ka ise midagi reeta. Igatahes õudusfilmifänn peaks seda vaatama küll ja ma loodan, et näeme David Priorilt, kelle jaoks oli „The Empty Man“ esimene täispikk film, ka tulevikus midagi huvitavat.

PS: Panen siia treileri, selline on mu postituste ülesehitus, kuid samas soovitan seda mitte vaadata.

 The Empty Man
(2020) on IMDb

The Saga of Biorn (2011)

Lugu vanast viikingist, kelle suurim südamesoov on surra lahingus, et pääseda Valhallasse. See polegi nii lihtne, kui võiks arvata. Kena animatsiooniga lugu, mis suutis isegi veidi üllatada. Allolev video on terve 7-minutiline lühifilm.

 The Saga of Biorn
(2011) on IMDb

Dune (2021)

Aastaid arvati, et „Düün“ on romaan, millest on võimatu korralikku filmi teha. Katsetus aastast 1984 ei ole just ülemäära populaarne, ehkki oma sarm sellel logiseval kaosel on. Jodorowsky idee oli kahtlemata ambitsioonikas, kuid ilmselt liigagi. Vähemalt on selle tulemusel valminud üks väga hea dokumentaal – „Jodorowsky's Dune“. Kuid siis hakkasid levima kuuldused, et Denis Villeneuve on selle projekti oma tiiva alla võtnud, ja tekkis lootus, et ta võib midagi asjalikku välja haududa.

Pärast pikaajalist arvustuste, diskussioonide ja treilerite vältimist (et vaadata filmi võimalikult puhtalt lehelt ja eelarvamusteta) õnnestus nüüd lõpus kinos ära näha. Kaks ja pool tundi möödusid nii, et ei saanud arugi. Alles sai tegevusse sukeldatud ja juba oligi see osa rännakust läbi. Loodud maailm ja kinolinale toodud tegelased olid sedavõrd kaasahaaravad. Maailmaloome on filmi puhul väga oluline. Ei ole vaja iga aspekti seletada, küll aga on vaja tunda, et see maailm on terviklik. Mitte ilmtingimata realistlik, kuid tõepoolest – terviklik. Arvukad visuaalsed ja stilistilised detailid tekitasid tunde, et jälgin maailma, mis on eksisteerinud väga kaua ja mida on kujutanud arvukad sündmused, millest igaüks vääriks eraldi filmi.

Kuid kogu see maailm oleks tühi ilma huvitavate karakteriteta. Ja siin on eriti paslik mainida, kuivõrd õige oli otsus mitte üritada kogu romaani ühte filmi sisse toppida. See üsna pikk film sisaldab vaid romaani esimest poolt. Tänu sellele saavad tegelastel ekraanil rahulikult avaneda, vaataja saab nendega tutvuda, mõista või vähemalt püüda mõista nende olemust ja motiive. Nii lihtne oleks olnud minna tüüpilist Hollywoodi teed, võtta need kuulsad näitlejaid (ja neid siia jagus) ja panna nad tormama ühest märulistseenist teise, lootuses, et see tempo üksinda suudab filmi kanda. Kuid õnneks on sündmustiku areng palju tasakaalukam. Mitte et siin poleks võitlusstseene, tagaajamisi ja isegi suuremat lahingut näha, kuid need ei alluta filmi, vaid on lihtsalt loomulik osa filmist.

Filmi vaatamiseks ei ole romaani tundmine vajalik. Lugesin seda nii palju aastaid tagasi, et lugu oli parimal juhul väga pealiskaudselt ja häguselt meeles. Kuid samas pole ka romaani tundmine takistuseks. Mitmed ulmefännid, kelle lemmikraamatute hulka „Düün“ kuulub, on andnud filmile kiitvaid hinnanguid. See pole kaugeltki iga ekraniseeringu puhul nii.

Ja lõpetuseks – kuigi see film on enamat, kui ainult kena visuaal, on tegu kahtlemata suurejoonelise ja meisterliku kinoelamusega. Ma tõesti soovitan vaadata seda just nimelt kinos, mõnes suuremas saalis. Kui aga see pole mingi aeg enam võimalik, siis tasub leida võimalus vaadata filmi projektori või suurema teleri vahendusel, et täielikult sellesse maailma sukelduda.

 Dune
(2021) on IMDb

Harpya (1979)

Belgia animaator Raoul Servais on selle lühifilmiga loonud ideaalse õudusunenäoliku keskkonna. Kõledad taustad, häirivad helid ja kummastavalt animeeritud liikumine jätab mulje, et tegu on košmaariga, millest tahaks ärgata, kuid samas ei taha siiski ka pilku kõrvale pöörata. Kunagi esimesel vaatamiskorral paelus teostuslik pool nii palju, et ei märganudki, et tegelikult on siin ka lihtne lugu olemas. Soovitan vaadata üksinda, pimedas ja enne magamaminekut.

 Harpya
(1979) on IMDb