Heroes (2006-2010)

Superkangelaste võidukäik kinos ja televisioonis ei paista raugema ning selles valdkonnas on välja lastud mitu huvitava ja pöörase teostusega lugu. „Kangelased“ on veidi vanema stiiliga, veidi vähem julge, kuid siiski meeldejäävate tegelastega ja kaasahaarava sisuga. Need, keda häirivad keepides ja liibukates kangelased, kuid pole muidu superkangelaste troopide vastu, saavad seda seriaali julgelt vaadata, kuna peategelasteks on inimesed, kes püüavad oma võimetega toime tulla ja neid ühel või teisel moel kasutada. Nüüd üle vaadates on siin ja seal tunda, et silumist vajavad kohti leidub ja mõne tegelase saaks sootuks eemaldada, ilma et sisu tohutult kohendada oleks vaja. Neljas hooaeg lohiseb lausa sellisel määral, et selle puhul ei saa isegi tugevat soovitust anda, ehkki mitmete tegelaste saatused saavad seal lõpplahenduse. Kui superkangelased pole sinu rida, siis vaevalt, et see seriaal sinud n-ö superkangelaste usku pöörab, kuid esimene kuni kolmas hooaeg on suuremalt jaolt siiski tugev žanriseriaal, mida tasub huvilistel vaadata. Postituse avaldamise ajal saadaval nt Amazon Prime Videos.

Mis puudutab aastaid hiljem tehtud seriaali „Heores Reborn“, siis seda saan tõesti soovitada vaid juhul, kui varasem väga-väga meeldis. „Reborn“ kannatab paljuski sama probleemi käes nagu põhiseriaali 4. hooaeg - liiga palju lohisevat tegevust, ja mõni tegelane, kes on pigem ärritav kui huvitav. Ma ei tea, mis see ideaalne pikkus oleks, aga nii tunde järgi pakuks, et 13 episoodi asemel oleks võinud neid nt 10 olla.

Heroes (2006) on IMDb

Back to the Future: The Game (2010-2011 / 2015)

"Tagasi tulevikku" on minu jaoks täiuslik filmitriloogia, mida olen aastate jooksul korduvalt nautinud ja kindlasti naudin ka tulevikus. Ühtlasi on see üks vähestest populaarsetest frantsiisidest, mille puhul on jutud järjest suhteliselt tagasihoidlikud olnud. Seda esmajoones tänu asjaolule, et filmide tegemise õigused on Rober Zemeckise käes, kes on vähemalt siiani selgelt järgede ja uusversioonide vastu olnud. Kuid samas ei saaks öelda, et sellesse maailma enam ükski uus lugu ära ei mahu.

Aastal 2010 ilmavalgust näinud „Back to the Future: The Game“ esimene episood viis selle maailma fännid taas Hill Valley erinevatesse ajastutesse, kus saime kohtuda tuttavate tegelaste ja nende eelkäijatega. Tagasi olid ka osad filmidest tuntud näitlejad, nt Christopher Lloys ja Claudia Wells, kuid Marty McFly'le andis hääle A. J. Locascio, kes sai sellega täitsa hästi hakkama. Ehkki mängu graafika võiks ehk veidi detailsem olla ja mängitavus veidi silutum, on lugu ise kaasahaarav ja pean seda täieõiguslikuks neljandaks osaks. Ka Bob Gale, üks käsikirja autoritest, on öelnud, et see on lähim neljandale filmile, mida me loota võime. Aastal 2015 lasti kokku 5 episoodi tervikliku paketina välja (ehkki läbimängimine toimub ikkagi episoodhaaval).

Kahjuks on mängu saadavusega lood natuke probleemsed. Pärast Tellale Games'i pankrotti ei saa seda enam paari lihtsa klõpsuga Steamist osta, kuna mäng on sealt ja teistest digitaalsetest poodidest ära korjatud. Mul on ta seal õnneks vanast ajast olemas, kuid kes praegu tahab mängu proovida, peab juba veidi rohkem ringi vaatama ja otsima.

Back to the Future: The Game - 30th Anniversary Edition (Video Game 2015) on IMDb

Battlestar Galactica (2003-2009)

Üldiselt tundub, et uusversioonid õnnestuvad ennem seriaalimaailmas, ja "Battlestar Galctica" on üks hea näide sellest. Lugu inimkonna rännakust uue kodu otsimisel kaldub küll lõpupoole teaduslikumat laadi ulmest veidi liialt müstikasse, kuid selleks ajaks olin juba piisavalt sisse elanud, ega lasknud sellel end väga häirida. Hea näitlejatöö on seejuures loomulikult abiks. Tervikliku loo saamiseks tuleb alustuseks vaadata ära miniseriaal, seejärel loomulikult põhiseriaal ning siis kusagil vahepeal veel paar veebiseriaali ja filmi. Neist olulisemad on vastavalt „Battlestar Galactica: The Resistance“ ja „Battlestar Galactica: Razor“.

Battlestar Galactica (2004) on IMDb