Samanimelisel koomiksil (kaudselt) põhinev õudusfilm „The Empty Man“ võib treileri järgi tunduda, nagu üks suvaline teismelisteõudukas, kus kari igavlevaid noori kutsuvad välja mingi kurja jõu, kes neid siis järgemööda tapma hakkab. Ilmselt ongi treiler üks põhjus filmi madalas hindes, kuna niigi vähesed vaatajad asusid seda vaatama valede ootustega. Näpuga saab näidata ka Disney stuudio peale, mis 20th Century Foxi ära ostis. Seeläbi kadusid esialgsed produtsendid ja uued ei osanud filmiga midagi peale hakata. Üritati sooritada isegi sellist kuritegu nagu seda on kahetunnise versiooni kärpimine 90 minuti peale. Õnneks osutus antud lahendus ebapopulaarseks ja filmi esialgne versioon jäi siiski rikkumata.
Ise jõudsin vaatamiseni YouTube’i filmikriitik Chris Stuckmanni soovituse peale ning vältisin treilerit ja sisututvustusi. Peatasin ka tema arvustuse enne, kui ta filmi sisust rääkima hakkas. Igatahes pole kohe kindlasti tegu laiskade ehmatuskohtadega tiinekaõudukaga, vaid väga hea visuaaliga, atmosfääriga ja helitööga aeglase kulgemisega õudusfilmiga, mida tuleks kindlasti lärmaka seltskonna asemel vaadata hilisöisel ajal pimedas ning eelistatult lausa kõrvaklappidega. Ka sobiva publikuga filmifestival sobiks väga hästi vaatamiselamust täiendama. Näiteks HÕFFi saal oleks olnud ideaalne vaatamiskoht sellisele filmile, et siis pärast koos teiste filmihuvilistega nähtut lahata ja arutada. Ja arutamist siin jagub, kuna film ei sööda vastuseid lusikaga ette, rõhudes rohkem õõvastavale rännakule ja finišile, mis… nojah… ega siinkohal ei tahagi ka ise midagi reeta. Igatahes õudusfilmifänn peaks seda vaatama küll ja ma loodan, et näeme David Priorilt, kelle jaoks oli „The Empty Man“ esimene täispikk film, ka tulevikus midagi huvitavat.
Ise jõudsin vaatamiseni YouTube’i filmikriitik Chris Stuckmanni soovituse peale ning vältisin treilerit ja sisututvustusi. Peatasin ka tema arvustuse enne, kui ta filmi sisust rääkima hakkas. Igatahes pole kohe kindlasti tegu laiskade ehmatuskohtadega tiinekaõudukaga, vaid väga hea visuaaliga, atmosfääriga ja helitööga aeglase kulgemisega õudusfilmiga, mida tuleks kindlasti lärmaka seltskonna asemel vaadata hilisöisel ajal pimedas ning eelistatult lausa kõrvaklappidega. Ka sobiva publikuga filmifestival sobiks väga hästi vaatamiselamust täiendama. Näiteks HÕFFi saal oleks olnud ideaalne vaatamiskoht sellisele filmile, et siis pärast koos teiste filmihuvilistega nähtut lahata ja arutada. Ja arutamist siin jagub, kuna film ei sööda vastuseid lusikaga ette, rõhudes rohkem õõvastavale rännakule ja finišile, mis… nojah… ega siinkohal ei tahagi ka ise midagi reeta. Igatahes õudusfilmifänn peaks seda vaatama küll ja ma loodan, et näeme David Priorilt, kelle jaoks oli „The Empty Man“ esimene täispikk film, ka tulevikus midagi huvitavat.
