 |
|
See film, mille stsenaariumi tegi õudusfilmimeister Clive Barker, kes ise lõpptulemust vihkas, on üpris rohmaka kvaliteediga 80ndate juraõudus kehva kummikolli ja suht totakate tegelastega. Kahjuks on suurem osa nendest tegelastest üsna unelevad ja mitte erakordselt meeldejäävad, kuid seal on üks tõeliselt särav pärl – küla preester – tema roll oli täiesti teisel tasemel. Teda mänginud Ronan Wilmot oleks nagu mingis teises filmis näidelnud. Tõepoolest – kogu film olekski ilmselt parem olnud, kui käsikiri oleks koletise üldsegi kõrvale jätnud ja teinud preestrist peakurjami.
Ülepaisutatud teatraalsus võib olla sihilik oskus, püüd puudulikku talenti varjata või lihtsalt suhtumine „ahah... et selline film, ma lasen siin rihma lõdvaks ja elan end välja“. Ei tea, mis selle näitleja puhul kehtib, kuid tema päästis suure osa filmist, muutes selle tükk maad mäletamisväärsemaks. Siinkohal meenub ka Nicholas Cage, kes on halbades filmides mänginud nii unelevat, kui ka totakalt teatraalseid rolle. Need igavamad ei tule momendil meeldegi, kuid nt „The Wicker Mani“ uusversioon kuulub kindlasti halbade filmide kullavaramusse. Aga „Rawhead Rex“ ... kindlasti pole see samal tasemel, aga kui filmiõhtu vajab napakat õudusfilmi, mida seltskonnaga lõõpides vaadata, siis on see siiski igati sobiv.
Ülepaisutatud teatraalsus võib olla sihilik oskus, püüd puudulikku talenti varjata või lihtsalt suhtumine „ahah... et selline film, ma lasen siin rihma lõdvaks ja elan end välja“. Ei tea, mis selle näitleja puhul kehtib, kuid tema päästis suure osa filmist, muutes selle tükk maad mäletamisväärsemaks. Siinkohal meenub ka Nicholas Cage, kes on halbades filmides mänginud nii unelevat, kui ka totakalt teatraalseid rolle. Need igavamad ei tule momendil meeldegi, kuid nt „The Wicker Mani“ uusversioon kuulub kindlasti halbade filmide kullavaramusse. Aga „Rawhead Rex“ ... kindlasti pole see samal tasemel, aga kui filmiõhtu vajab napakat õudusfilmi, mida seltskonnaga lõõpides vaadata, siis on see siiski igati sobiv.
