Big Lebowski (1998)



Kui võtad oma blogile ja mõnes mõttes ka endale nime Filmifanaatik, siis lood seeläbi mingi arusaama sellest, kui palju ja milliseid filme peaksid olema näinud. No nähtud on neid mitu tuhat ja kui midagi väga valesti ei lähe, lisandub veel mitu tuhat aja jooksul juurde. See pole rekordiline saavutus, kuid käib kah. Raskem lugu on sellega, et kõrgelt hinnatud klassikaliste filmidega on lüngad koletuslikult suured. Nende vaatamise asemel olen jõudnud kinohittide vahepeal mingite Hong Kongi 80ndate õudukate või kummaliste indie-filmideni. Mis võivad küll väga nauditavad olla, aga kui teiste filmifännidega vesteldes mõni järsku teada tahab, mida arvan „Lawrence of Arabia“ või „The Graduate’i“ kohta, siis jääb üle vaid käsi laiutada – pole näinud. Ja veel paar päeva tagasi oli üks sellistest, mis suu lukku võttis, „The Big Lebwoski“.

Neljapäeval sai see lõpuks ära nähtud koos väikese seltskonnaga, kellest mitme jaoks oli see film samuti uus kogemus. Kui projektor käima läks, hajus esialgne hirm kärmelt. Hirm? Jah. „The Big Lebowski“ on teos, millest, ehkki näinud polnud, olin teadlik palju-palju aastaid. Kui kusagil mainiti tegelast nimega „Dude“, siis oli selge, et see pärineb just sellest filmist. Ja loomulikult olin näinud arvukaid meemipilte ja kuulnud kõikvõimalikku kiitust. Ikkagi osa filmiajaloost, kultuurivaramust jne. Ja vaatajana on alati oht luua selle kõige alusel filmist ennetavalt mingi pilt, mis tegelikkusele kuidagi ei vasta. Liiga kõrged ootused on seganud nii mõnegi filmi, seriaali ja ka raamatu nautimist, seega tekib filmifännina tõepoolest hirm, et äkki on ka seekord ootused liiga kõrgel. Kuid tänuväärselt olid kartused asjatud. Juba esimesed minutid lõid õige meeleolu Coenidele omapärase huumoristiiliga ja tugeva käsikirjaga, mis seisis omakorda väga võimekate näitlejate õlul. Ma ei hakka igaüht neist ükshaaval kiitma, kuid mainin lihtsalt, et asjaolu, et Jeff Bridges peaosa eest ühtegi auhinda ei saanud, on lausa kriminaalne ülekohus. Tema rollisooritus oli lihtsalt sedavõrd nauditav ja muutis täiesti arusaadavaks, miks „The Dude“ on sedavõrd tuntud tegelane.

Hea näitlejatöö kõrval pakkus film ka üllatavalt palju sisupöördeid, veidraid kõrvaltegelasi ja omapäraseid visuaale, millest mõningaid ei osanud oodatagi, teised jällegi olid meemidest tuttavad, kuid lõpuks ometi kontekstis nähtuna siiski huvitavad. Bowlinguraja unenäostseen on lihtsalt kuldaväärt ja sobiks eraldiseisvalt vabalt muusikavideo taustaks. Igatahes, kokkuvõtvalt saan seda filmi tõesti kõhklusteta soovitada. Ehkki ma teadsin, et tegu on millegagi, mida tasub vaadata igal juhul – n.ö kohustuslik vaatamine arvukate tsiteerimisjuhtude pärast, ei väheneks filmi nauditavus ka kogu popkultuuris tekkinud maine eemaldamise korral. „The Big Lebowski“ on lihtsalt muhe komöödia ühest muheda olekuga tüübist ja tema seiklustest vaiba, raha ja ratastoolis miljonäriga.

Sedavõrd hea film võiks sadu ja sadu teoseid välja pukseerida, kuid pole mõtet asja keeruliseks ajada, kuni nimekirja alumine osa veel arvukalt lihtsaid valikuid pakub. „Green Lantern“ ei tekitanud minus küll ehk nii palju vastumeelsust, kui osades vaatajates, kes tituleerisid selle kõigi aegade halvimaks koomiksifilmiks … (ei… tõesti mitte… kaugeltki mitte) …, kuid hea ta tõepoolest ei olnud ja selle tegelasega annaks kindlasti midagi huvitavamat teha. Samas ma pole just eriti veendunud, et praegune DC filmiuniversum selle huvitama jaoks õige valik on. Aga eks paari aasta pärast näeb. Seni aga võib aasta 2011 versioon vaikselt unustusse hääbuda.




9 8 8 8

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar