 |
|
Olin Terrifieri filmidest teadlik alates ca 2. filmi väljatulekust, aga vaatamiseni jõudsin alles nüüd, kus 3. osa ka väljas. Pärast kõigi vaatamist saan nõustuda nendega, kes kiidavad järgesid rohkem kui esimest osa. Sealne oli natuke liiga igav rappimine ja mütoloogia puudus sootuks.
Ja kes veel näinud ei ole - rohke verega goret ja rappimist on seal filmisarjas usinalt ja detailidega tegijad kokku ei hoia. Ütleme nii, et jäsemete eemaldamine läheb selles filmis veel leebema kategooria stseeni alla. Ehkki ma ei nimetaks efekte realistlikuks, on kõik tehtud ligaste ja tekstuursete praktiliste vahenditega, nii et mingi teistsugune mõju on digiajastul sellel kindlasti. Aga enda jaoks läks see gorega vindi ülekeeramise katse mingi aeg natuke tüütuks. Pigem tekkis tahtmine rohkem mütoloogiast teada saada - veidi ka sai, aga lavastaja sõnul tuleb rohkema jaoks oodata ära 4. film, mis peaks vist ka viimaseks jääma.
Näitlejatöö oli 2. ja 3. filmis korralik, esimeses paraku paiguti veider ja puine. Välja arvatud peakurjam - Art the Clown, keda kehastab üsna lühikese filmograafiaga David Howard Thornton. On ilmselge, et näitleja lustib selles rollis, mis - kuigi sõnadeta - on samas väga väljendusrikas. Tegu pole tuimalt tammuva Jasoni või Michael Myersiga, näo- ja kehamiimika laseb sadistlikul Artil end ümbritseva suhtes mitmeti väljendada, et rõhutada filmi musta huumorit.
Kui Jim Carrey "Maskist" tehtaks kunagi uusversioon, siis ma täitsa kujutaks ette Thorntonit selles rollis. Ta suudaks läbi grimmi ja kummimaski mängida, kui seda teed mindaks (ehk siis mitte digimask). Ja võttes arvesse, et Maski koomiksiversioon on filmist tükk maad vägivaldsem ja süngem, siis polegi sellist uusversiooni väga raske ette kujutada.
Aga Terrifier jääb mu jaoks veidi kummalisele positsioonile. Tervikuna ei ole need mul lemmikfilmid ja kahtlen, kas ma neid uuesti vaataks... vähemalt omaette. Seltskonnas või mõnel festivalil võtaks ilmselt küll uuesti ette. Kuid kindlasti on neis filmides eri aspekte, mida hindan väga. Praktilised efektid, Thorntoni Art the Clown ja lihtsalt filmitegija kirg, mis kumas juba esimest filmist läbi. Lõppkokkuvõttes on mul vist pigem esmajoones hea meel, et selline edulugu on olemas, kuna loodan, et ehk saab sellest inspiratsiooni mõni teine tegija või ka mõni stuudioboss, kes äkki taipab, et film ei pea alati olema kuulsusi täis topitud ja olema megaeelarvega. Kas Terrifieri filmid lõpuks sedasi üldpildile mõjuvad, ei saa me ilmselt kindlalt kunagi teada, kuna seda on raske mõõta, aga mulle vähemalt meeldib mõelda, et selline positiivne mõju võib olemas olla.
Ja kes veel näinud ei ole - rohke verega goret ja rappimist on seal filmisarjas usinalt ja detailidega tegijad kokku ei hoia. Ütleme nii, et jäsemete eemaldamine läheb selles filmis veel leebema kategooria stseeni alla. Ehkki ma ei nimetaks efekte realistlikuks, on kõik tehtud ligaste ja tekstuursete praktiliste vahenditega, nii et mingi teistsugune mõju on digiajastul sellel kindlasti. Aga enda jaoks läks see gorega vindi ülekeeramise katse mingi aeg natuke tüütuks. Pigem tekkis tahtmine rohkem mütoloogiast teada saada - veidi ka sai, aga lavastaja sõnul tuleb rohkema jaoks oodata ära 4. film, mis peaks vist ka viimaseks jääma.
Näitlejatöö oli 2. ja 3. filmis korralik, esimeses paraku paiguti veider ja puine. Välja arvatud peakurjam - Art the Clown, keda kehastab üsna lühikese filmograafiaga David Howard Thornton. On ilmselge, et näitleja lustib selles rollis, mis - kuigi sõnadeta - on samas väga väljendusrikas. Tegu pole tuimalt tammuva Jasoni või Michael Myersiga, näo- ja kehamiimika laseb sadistlikul Artil end ümbritseva suhtes mitmeti väljendada, et rõhutada filmi musta huumorit.
Kui Jim Carrey "Maskist" tehtaks kunagi uusversioon, siis ma täitsa kujutaks ette Thorntonit selles rollis. Ta suudaks läbi grimmi ja kummimaski mängida, kui seda teed mindaks (ehk siis mitte digimask). Ja võttes arvesse, et Maski koomiksiversioon on filmist tükk maad vägivaldsem ja süngem, siis polegi sellist uusversiooni väga raske ette kujutada.
Aga Terrifier jääb mu jaoks veidi kummalisele positsioonile. Tervikuna ei ole need mul lemmikfilmid ja kahtlen, kas ma neid uuesti vaataks... vähemalt omaette. Seltskonnas või mõnel festivalil võtaks ilmselt küll uuesti ette. Kuid kindlasti on neis filmides eri aspekte, mida hindan väga. Praktilised efektid, Thorntoni Art the Clown ja lihtsalt filmitegija kirg, mis kumas juba esimest filmist läbi. Lõppkokkuvõttes on mul vist pigem esmajoones hea meel, et selline edulugu on olemas, kuna loodan, et ehk saab sellest inspiratsiooni mõni teine tegija või ka mõni stuudioboss, kes äkki taipab, et film ei pea alati olema kuulsusi täis topitud ja olema megaeelarvega. Kas Terrifieri filmid lõpuks sedasi üldpildile mõjuvad, ei saa me ilmselt kindlalt kunagi teada, kuna seda on raske mõõta, aga mulle vähemalt meeldib mõelda, et selline positiivne mõju võib olemas olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar