01 august 2025

Fantastic Four: First Steps (2025)

Poster
See oli nüüd neljas kord teha Fantastilise Neliku filmi (ma ei loe siia alla 2005. aasta filmi järge, mis oli lihtsalt ... nojah, järg) ja lõpuks ometi suudeti teha versioon, mille puhul polnud tunnet, et filmi tegemisel on nende tegelaste värvikat ja napakat päritolu häbenetud. Seda võiks muidugi öelda ka 1994. aasta filmi kohta, kuid kuna see tehti nagunii olematu eelarvega ja puhtalt selleks, et filmikompanii ei kaotaks õigusi neile tegelastele, on raske öelda, kui palju seal hooliti üldisest muljest.

Uusim pole küll Marveli filmiuniversumi tipphetk, aga ta on selline ideaalne ühekordne muhe vaatamine, mille 1960ndate retrofuturistlik stiil sobib nende tegelastega hästi kokku. Ja näha massiivset Galactust oma meeldivalt totaka kiivriga oli igati parem kui see 2007. aasta filmi ebamäärane pilv. Hea on ka see, et vahelduseks ei vaja film mingit eeltööd. Pole vaja vaadata viite varasemat filmi ja kahte seriaali, et saada aru, kes kõik need tegelased on ja mis on nende motiivid. Samas koomiksifännidele on väiksemaid ja suuremaid viiteid silme alla peidetud küll. Jäin täitsa rahule.
★★★ hea

Breaking Bad (2003-2013)

Poster
Veider mõelda, et nüüd saab seda juba vanaks heaks krimidraamaks nimetada - ikkagi on seriaali lõpust möödas rohkem kui 10 aastat. Rohkelt põhjusega kiitust saanud "Breaking Bad" tasakaalustab ülimalt kaasahaaravalt narkomaailmas toimuvad peategelase isikliku eluga. Keemiaõpetajast isehakanud narkokokk Walter White on pehmelt öeldes vastuoluline karakter ja tema isiku muutus läbi seriaali on tänu Bryan Cranstonile ja heale käsikirjale sujuv. Mida iganes Walterist kui inimesest lõpuks arvata saab - see ei vähenda seriaali põnevust. Peategelane pole loomulikult midagi ilma arvukate kõrvaltegelastega, ja neilgi pole midagi häbeneda. Tase on läbivalt kõrgel. Ja ei juhtu sageli, et üks kõrvaltegelane osutub lausa sedavõrd populaarseks, et saab oma enda seriaali, mis ei jää originaalile alla.
★★★★ lemmik

22 juuli 2025

Wolf Man (2025)

Poster
Film näitab libahundiks muundumist huvitavalt, pakkudes vaatevinklit läbi muutumist läbiva peategelase. Me näeme, kuidas tema viis maailma tajuda nihkub inimlikkusest üha kaugemale. Kahjuks ei olnud film tervikuna eriti kaasahaarav. Kokkuvõttes oli üldine sisu, inimlikkuse käsitlemine ja vähesed tegelased üsna unustatavad. Idee on hea, aga sellisel kujul soovitada ei saa.
★ idee hea, teostus igav

Star Trek: Section 31 (2025)

Poster
Star Treki frantsiisi madalseis. Mõttetu märul, mis paiskab 31. osakonna potentsiaali sügavasse laisa käsikirja mädasohu. Süvakosmos 9-s näidatud 31. osakonnast pole siin jälgegi ja võimaliku nutika, dialoogipõhise ja tagasihoidliku eelarvega spioonipõneviku asemel tehti ebamäärane kogum nüride eriefektidega digistseene, mis näevad välja nagu uusima Star Warsi kohmakas imitatsioon. Michelle Yeoh oli siin samuti lihtsalt raisatud.
★ raisatud potentsiaal

The Legend of Ochi (2025)

Poster
Selle-aastasel HÕFFil nähtud perefilm "Oochi legend" oli esmajoones üsnagi tavaline perefilm, ehkki veidi kummalisema hõnguga. Seal oli napilt piisavalt erinevaid elemente, et küündida pisut üle keskpärasuse ja veidigi meelde jääda. Elukad olid hea disainiga, sobides filmi, näitlejatöö ok, samas ilma tugevate tipphetkedeta. Võib perega kusagilt voogedastusest vaadata küll. Festivalimelus oli ka tore, visuaalselt sageli kena, kuid väljaspool festivali ma ilmselt kinno ei tormaks.
★★ midagi jäi puudu

28 juuni 2025

Rawhead Rex (1986)

Poster
See film, mille stsenaariumi kirjutas õudusfilmide meister Clive Barker, kes ise lõpptulemust vihkas, on üpris rohmaka kvaliteediga 80ndate juraõudus kehva kummikolli ja suht totakate tegelastega. Kahjuks on suurem osa nendest tegelastest üsna unelevad ja mitte erakordselt meeldejäävad, kuid seal on üks tõeliselt särav pärl – küla preester – tema roll oli täiesti erakordne ja teistest peajagu üle. Teda mänginud Ronan Wilmot oleks nagu mingis teises filmis näidelnud. Tõepoolest – kogu film olekski ilmselt parem olnud, kui käsikiri oleks koletise üldsegi kõrvale jätnud ja teinud preestrist peakurjami.

Ülepaisutatud teatraalsus võib olla sihilik oskus, püüd puudulikku talenti varjata või lihtsalt suhtumine „ahah... et selline film, ma lasen siin rihma lõdvaks ja elan end välja“. Ei tea, mis selle näitleja puhul kehtib, kuid tema päästis suure osa filmist, muutes selle oluliselt kirkamaks. Siinkohal meenub ka Nicholas Cage, kes on halbades filmides mänginud nii unelevat, kui ka totakalt teatraalseid rolle. Need igavamad ei tule momendil meeldegi, kuid nt „The Wicker Mani“ uusversioon kuulub kindlasti halbade filmide kullavaramusse. „Rawhead Rex“ kindlasti pole samal tasemel, aga kui filmiõhtu vajab napakat õudusfilmi, mida seltskonnaga lõõpides vaadata, siis on see siiski igati sobiv.
★★ käib kah 😈 halbhea

17 aprill 2025

Terrifier (1 kuni 3) (2016, 2022, 2024)

Poster
Olin Terrifieri filmidest teadlik alates ca 2. filmi väljatulekust, aga vaatamiseni jõudsin alles nüüd, kus 3. osa ka väljas. Pärast kõigi vaatamist saan nõustuda nendega, kes kiidavad järgesid rohkem kui esimest osa. Sealne oli natuke liiga igav rappimine ja mütoloogia puudus sootuks.

Ja kes veel näinud ei ole - rohke verega goret ja rappimist on seal filmisarjas usinalt ja detailidega tegijad kokku ei hoia. Ütleme nii, et jäsemete eemaldamine läheb selles filmis veel leebema kategooria stseeni alla. Ehkki ma ei nimetaks efekte realistlikuks, on kõik tehtud ligaste ja tekstuursete praktiliste vahenditega, nii et mingi teistsugune mõju on digiajastul sellel kindlasti. Aga enda jaoks läks see gorega vindi ülekeeramise katse mingi aeg natuke tüütuks. Pigem tekkis tahtmine rohkem mütoloogiast teada saada - veidi ka sai, aga lavastaja sõnul tuleb rohkema jaoks oodata ära 4. film, mis peaks vist ka viimaseks jääma.

Näitlejatöö oli 2. ja 3. filmis korralik, esimeses paraku paiguti veider ja puine. Välja arvatud peakurjam - Art the Clown, keda kehastab üsna lühikese filmograafiaga David Howard Thornton. On ilmselge, et näitleja lustib selles rollis, mis - kuigi sõnadeta - on samas väga väljendusrikas. Tegu pole tuimalt tammuva Jasoni või Michael Myersiga, näo- ja kehamiimika laseb sadistlikul Artil end ümbritseva suhtes mitmeti väljendada, et rõhutada filmi musta huumorit.

Kui Jim Carrey "Maskist" tehtaks kunagi uusversioon, siis ma täitsa kujutaks ette Thorntonit selles rollis. Ta suudaks läbi grimmi ja kummimaski mängida, kui seda teed mindaks (ehk siis mitte digimask). Ja võttes arvesse, et Maski koomiksiversioon on filmist tükk maad vägivaldsem ja süngem, siis polegi sellist uusversiooni väga raske ette kujutada.

Aga Terrifier jääb mu jaoks veidi kummalisele positsioonile. Tervikuna ei ole need mul lemmikfilmid ja kahtlen, kas ma neid uuesti vaataks... vähemalt omaette. Seltskonnas või mõnel festivalil võtaks ilmselt küll uuesti ette. Kuid kindlasti on neis filmides eri aspekte, mida hindan väga. Praktilised efektid, Thorntoni Art the Clown ja lihtsalt filmitegija kirg, mis kumas juba esimest filmist läbi. Lõppkokkuvõttes on mul vist pigem esmajoones hea meel, et selline edulugu on olemas, kuna loodan, et ehk saab sellest inspiratsiooni mõni teine tegija või ka mõni stuudioboss, kes äkki taipab, et film ei pea alati olema kuulsusi täis topitud ja olema megaeelarvega. Kas Terrifieri filmid lõpuks sedasi üldpildile mõjuvad, ei saa me ilmselt kindlalt kunagi teada, kuna seda on raske mõõta, aga mulle vähemalt meeldib mõelda, et selline positiivne mõju võib olemas olla.
★ esimene ★★ teine ★★ kolmas