Kiirmõtisklus uusversioonidest



Mingi eriti ebameeldiva kivi alt on välja roomanud Eli RothiCabin Feveriuusversioon, mis on nähtavasti hästi algmaterjalilähedane, kasutades sama käsikirja nagu originaalgi. Esmased arvamused on valdavalt ikka väga madalad, madalamad kui 2002. aasta versioonil. Endal on see uus küll nägemata ja ega eriti ei torma ka vaatama, aga üldises plaanis on küll täiesti arusaamatu, kuidas uusversioonid, mille eesmärk on olla hästi originaalilähedased või lausa võte-võttelt samad, üldse kellelegi mõistlikud tunduda saavad. Uusversioon peaks võtma vanast parimad elemendid, need huvitavalt ümber paigutama, keskpäraseid elemente täiendama ja lõpuks ise midagi head lisama. Vastasel korral võiks ju lihtsalt vana vaadata.

Siia võiks veel lisada mujalgi väljaöeldud mõtte, et uusversioone oleks parem teha mitte headest, vaid halbadest filmidest. Ise ma küll ei pea „Cabin Feverit“ heaks filmiks, kuid ma ei saa eitada, et fänne on sellel piisavalt. Seega miks mitte võtta filme, mis said tampida kriitikutelt ja valmistasid kinokassades pettumuse? Kas oleks tõesti palju inimesi, kes peaksid „Cutthroat Islandi“ või „Jonah Hexi“ uusversiooni pühaduseteotuseks, särava pärli rikkumiseks? Kahtlen selles. Kui nüüd öelda, et küsimus on rahas ja selline projekt tundub liiga riskantne, siis osaliselt on õigus, samas usun, et Hollywoodi reklaamiosakond, mis on seni suutnud igasugust jama promoda, suudaks ka antud juhul olla oma ülesande kõrgusel.

Mis aga puudutab seda, et selline originaali ahviv uusversioon, mis peaks loogiliselt võttes olema sama hea või halb, nagu originaal, kukub välja hoopis teisiti ja viletsamalt... nojah... ilmselt ei üllata see mitte kedagi, kes on näinud 1998. aasta „Psychot“, mis oli oma mõttetuses sedavõrd halb, et kui see film oleks kilekott, ei hakkaks ma sellega isegi koerasitta üles korjama, kartes viimast ära määrida.

PS: banneriks olev Jokkeri-rida iseloomustab hästi seda, millised peaksid uusversioonid olema. Hoolimata korduvast töötlusest on saavutatud tänu erinevale lähenemisele iga kord midagi omanäolist ja head. Alates Cesar Romerost kuni… nojah, ütleme esialgu, et Heath Ledgerini välja. Ma küll usun, et Jared Leto saab selle rolliga hakkama, kuid jätaksin täpsema arvamuse siiski aega, kui „Suicide Squad“ lõpuks kinodesse jõuab.

Genial daneben (2003-2011)



Seekordne seriaalisoovitus on mõeldud ainult neile, kes oskavad väga hästi saksa keelt või vähemalt selle poole püüdlevad. Nimelt on see aastatel 2003–2011 kanalis Sat.1 jooksnud saade puhtalt koomikute jutuvadale üles ehitatud ning sisaldab palju sõnamänge, kõnekäände ja lihtsalt kiiret naljaviskamist. Saatejuht Hugo Egon Balder esitab viiest koomikust koosnevale meeskonnale vaatajate saadetud küsimusi kõikvõimalike ebatavaliste sõnade, kurioosumite, vanasõnade päritolu või sündmuste kohta. Kui meeskond lahenduseni ei jõua, saab vaataja 500 eurot.

Lahendusest naljakam on sageli tee sinna, kuna tegu on tõepoolest professionaalsete koomikutega, kes suudavad 40-minutilise saate oma lõbusa lobaga edukalt täita ja pakuvad ka kõige igavamate asjade puhul vägagi humoorikaid (valesid) vastuseid. Põhimeeskonnas on suurema osa ajast kaks koomikut. Üks on Hella von Sinnen, tuntud oma värvikate tunkede ja selle poolest, et püüab vastusena alati küülikut või liblikat pakkuda. Teine, Bernhard Hoëcker, on kurikuulus, kuna suudab sageli lahenduse leida ka kõige võimatumatele küsimustele. Ülejäänud kolm meeskonnaliiget vahetuvad saatest saatesse, vahel satub sekka ka mõni, kellele see saateformaat ei sobi, kuid see on rohkem erand kui reegel. Kokku on seda saadet 409 osa, YouTube'is on paljud neist olemas. Kui palju täpselt, ei tea, kuid kel vähegi huvi, saab sealt neid kaua nautida.

9 6 X X

Self/less (2015)



See kriitikute käest tampida saanud ja vähese kassaeduga filmike ei ole kahjuks enamat kui lihtsalt raiskamine. Mitu head näitlejat, omapärase visuaalse stiiliga lavastaja ning korraliku potentsiaaliga idee lähevad kõik kaduma igavasse ja kindla stiilita sisusegadikku. Korraliku eetilis-filosoofilise ulmedraama või hoogsa ulmemäruli asemel suruti sisse mõlemad suunad ja ükski element ei saanud särada. Arvustasin mõne aasta eest üht aastal 2010 Saksamaal valminud ulmedraamat nimega „Transfer“, mis käsitleb samuti mõistuse siirdamist vanast kehast noorde. Ehkki ka „Transfer“ polnud ilmtingimata aegumatu klassik, oli tegu siiski oluliselt parema filmiga ja seega soovitan huvilistel vaadata seda ning „Self/Lessi“ eirata.

4 7 2 X

Mad Max: Fury Road (2015)



Treilerid on mõeldud tekitama potentsiaalses vaatajas seda ülevat ootusärevust, mille mõjul lihtsalt peab filmi kinos ära nägema. Ja paljud filmifännid on juba piisavalt kogenud, et taibata sellise reklaamitriki petlikust – paari minuti sisse on koos mõjuva muusikaga surutud mõned parimad, vahel lausa kõik parimad kohad ja kui tegelik film nähtud, siis jääb üle vaid õlgu kehitades kinosaalist lahkuda. Ka „Mad Maxi“ treiler lajatas mõne kuu eest nagu sepavasaraga ja oli raske ükskõikseks jääda, tundus ju ikkagi, et ehk on ometigi üks vana filmisari hoolikalt üles korjatud ja midagi ägedat tehtud. Siis tuli järgmine treiler, tunne kinnistus veelgi. End vaoshoitusele sundides lubasin, et ei vaata enam ainsatki klippi enne tegeliku filmi nägemist. Aga siis hakkasid tulema arvustused, niihästi kriitikud kui ka vaatajad ei suutnud teha muud, kui jagada kiidusõnu. Ei jäänud muud üle, kui ise kibekähku kinno jõuda. Väljudes sain lõpuks ometi rahulolevalt öelda – jah, treileri jäetud mulje ja kõikjal lauldud ülistussõnad on seekord midagi väärt.

Film, mis pole otseselt ei järg ega uusversioon, lükkab tegevuse kohe alguses täistuuridele ning ei loobu enne paari viimast lõpustseeni. Ülimalt stiilses ning peensusteni viimistletud postapokalüptilises maailmas neelavad kõrbetolmu ja kihutavad võimsal raudvaral ringi tegelased, kes on niisama kirevad kui julmad. Mineviku painajate küüsis olev Mad Max jagab seekord au ja kuulsust naispeategelasega, kes kannab tagasihoidlikku nime Furiosa. Tänuväärselt on viimasest suudetud teha tugev märulikangelane, kes on alati sündmuste keerises ja kes ei pea iga hetk lootma oma päästmisele. Nende vastu seisab autokultuse juht Immortan Joe koos kuulifarmeriga ja inimsööjaga, kõik kolm samuti meeldejäävalt hullumeelsed. Isegi paljud teised kõrvaltegelased, olgu nad siis olulised või sisu mõttes tühised, saavad kogu möllu keskel piisavalt särada ja püsivad veel praegugi silme ees. George Miller, kes lavastas ka kõik kolm varasemat „Mad Maxi“ filmi, on pannud loodud maalima lugu jutustama, seda hoolimata vähesest tekstist ja sisust, ning tänu nähtud üksikasjade põhjalikkusele saab vaataja soovi korral ise kokku panna suurema terviku.

Eriefektid ja tugev visuaalne stiil moodustavad eriti nauditava koosluse. Võimsad värvid, kontrastid, kostüümid ja masinad ei sea endale eesmärgiks realismi, samas on märulistseenides kasutatud arvuteid võimalikult vähe ja kaskadöörid said võimaluse usinalt trikke teha. Tulemust ei pea häbenema ja vaatajana soovin, et leiduks rohkem lavastajaid, kes ei pelgaks kasutada tõeliselt tugevat pildikeelt. Film, isegi mitte biograafiline draama, kindlasti mitte „Mad Maxi“ sugune märul, ei pea kopeerima ilmtingimata meie tegeliku maailma reaalsust, vaid jutustama oma loo stiilselt, kaasahaaravalt ja meeldejäävalt. Pole juhus, et ühtedeks mu lemmiklavastajateks on Jean-Pierre Jeunet ja Wes Anderson, kes suudavad anda isegi tühistele elementidele filmimaagia läbi oma erakordse joone.

Soovitan tungivalt vaadata igaühel, kes tunneb vähegi huvi märulite, postapokalüptiliste filmide või isegi ainult „Mad Maxi“ filmide vastu. Isegi kui sa pole samal määral vaimustuses, kui mina, on mul siiski raske ette kujutada, et sa naudid märuleid, kuid vihkad seda filmi.

10 8 10 8

Power/Rangers (2015)



Jaapani super-sentai seriaalidel põhinev „Mighty Morphin Power Rangers“, mida sai 90ndatel isegi hooaja või paari jagu vaadatud ja mida vorbitakse väsimatult siiani, on hoolimata kaklustest ja koletistest esmajoones siiski lastesõbralik ja nooremale vaatajaskonnale. Kümnete ja kümnete muusikavideote lavastaja Joseph Kahn otsustas aga ükskord teha oma fänniversiooni, mis on oluliselt süngem ja verisem, lastes tegelastel vananeda ja tuues nad aega, mil üks nende vastane, Masinate impeerium, on superkangelaste meeskonna ja meie planeedi alistanud. Üht peaosa mängib Lahingulaev Galaktika uusversioonist tuntud Katee Sackhoff. Ma tõesti ei tea, kui palju see film pakub siis, kui just nimelt need kunagised vanad osad nägemata. Ise ei mäletanud neid praktiliselt üldse, kuid mõned killud ujusid mälusoppidest antud lühifilmi vaadates siiski välja.

A Single Life (2014)



Muusikal on suur võime viia meid mälestuste abil ajas tagasi, mõne loo kuulamine võib järsku meelde tuletada mõne kurva, meeldiva või isegi suurema tähtsuseta sündmuse. Antud filmis satub aga ühe naise kätte vinüülplaat, mis võimaldab liikuda ajas edasi.

Astronomer's Dream (2009)



Malcolm Sutherlandi filmograafiast leiab ainult lühifilme, kuid pärast siinse nägemist sooviksin tõesti näha samas stiilis midagi täispikka. Hea ja julge käsikirjaga oleks see imeline kogemus. Antud lugu on inspireeritud Georges Méliès' lühifilmist, valminud aastal 1898, milles samuti üks astronoom magama jääb ja näeb unes omapärast versiooni sellest, mis taevakehadega toimub. Sündmused on unenäole sobivalt tõepoolest kummalised, kuid oma konteksti piires on neil olemas mingi hoomatav loogika.