Prometheus (2012)



Pärast pikka ootamist ta lõpuks saabus - hea film Alieni universumist. Esimesed kaks olid täiuslikud - Alieni vaikne hiilimine mööda kosmoselaeva koridore, kus pidevalt surm varitseb või Aliensi lärmakas madin terve hulga tulnukatega. Kolmas ja neljas olid head, seejuures oli neljandat päästvaks elemendiks minu jaoks olulisel määral visuaalne külg, milles polnud raske ära tunda Jean-Pierre Jeunet' lavastajakätt. Alien vs Predatorite filmide kohta ei saa öelda midagi kiitvat, ehkki esimene neist oli vähemalt talutav. Kui aga kuulsin, et tulemas on uus Alieni film, mille lavastajatoolis istub Ridley Scott isiklikult, oli raske ootusi mitte kõrgele kruvida. Kõik selle projekti juures andis alust aimata, et lõpuks ometi tuleb sealt midagi nauditavat... äkki ehk isegi taas midagi täiuslikku? Ja peaaegu nii läkski, nauditav oli see film ilma igasuguse kahtluseta, täiuslik... mitte just täielikult.

Nähtavasti leidub küllalt neid, kes pole veel varasemate Alieni filmidega jõudnud lähemat tutvust teha. Kuid pärast Prometheuse nägemist tuleb tõdeda, et see pole ka hädavajalik. Jah, kui esimene Alien nähtud, siis pakuvad mõned kohad Prometheuses küll äratundmisrõõmu, kuid ei tasu karta, et mingi asi jääb arusaamatuks. Filmitegijad on öelnud, et tegu on filmiga, mis sisladab Alieni DNA osakesi, kuid arendab oma mütoloogiat. Nad ei valetanud. Oleksime me vajanud sellesse sarja veel üht lugu, milles tulnukas või tulnukad mööda pimedaid koridore ringi tatsavad ja inimesi tükkideks rebivad? Ei. Selle asemel kuluski ära midagi, mis on seotud, kuid ei kopeeri.

Prometheus on tervikuna filmitud 3D-kaameratega ja seda oli kogu vaatamise ajal ka näha. Ruumilisus oli pidevalt tunnetatav, kuid mitte halastamatult pealetükkiv, olles märgiks 3D-tehnoloogia ja esmajoones just selle kasutamise arengust. Ta on üha enam muutumas tehniliseks võimaluseks, nagu heli ja värv, ega ole filmis pelgalt seepärast, et meile ekraanist väljaulatuva kolaga pidevalt meile oma kohalolu meenutada. Ka ülejäänud visuaalne külg näitas, et filmitegijad on hoolikalt läbi mõelnud, mida vaatajate näljastele silmadele serveerida. LV-232 (kuu, millel tegevus toimub) on kõle ja mõõdukalt ebamaine. Tulnukate keskkond aga mõnus segu struktuuridest, mis näevad kohati peaaegu arhailised välja, kuid peidavad endas tegelikult keerulist tehnoloogiat.

Sisu on kindlasti intelligentsem kui tavalistel suvistel kassahittidel, sisaldades väheke ka filosoofilisi küsimusi, kuid täiesti rumalusteta siiski ei saada hakkama. Toon ühe näite, mis suurt midagi ei spoilerda. Olles tulnukate ehitatud struktuuri sisse roninud ja tuvastatnud, et õhk seal on hingatav, kisub üks teadlane oma kiirvi peast ja teised teevad tema eeskujul sama moodi. Tuleb küll tunnistada, et selle esimese teadlase iseloomuga taoline käitumine sobis, kuid teised? Tühja sellest, et õhk võib sisaldada mingeid seeneeoseid, baktereid või viiruseid. Ilmselt ei häiri see just paljusid ja tegu pole ka filmi oluliselt segava probleemiga, kuid üks lisalause ("Skanner ei tuvastanud ohtlikke mikroorganisme") seal õhu analüüsimise stseeni juures oleks ka selle väikese norimiskoha lahendanud. Filmi lõpus tundub, et meile antakse päris hulganisti vastuseid, kuid neid lähemalt analüüsides on näha, et tegelikult on need rohkem oletused ja järeldused, pakkudes seega järjes (mis kindlasti tuleb) võimalust mõnda praegu väljaöeldud asja hoopis teises valguses näidata. See on hea ja ma pole nõus mõningate arvustustega, mis väidavad, et film andis liiga palju vastuseid. Esiteks, nagu öeldud, ei ole need sedavõrd ümberlükkamatud, teiseks tuleb arvestada, et selline film ju pidigi Alieni mütoloogiat täiendama ning seda ei saa teha, ilma olemasolevale midagi lisamata.

Ehkki film oleks saanud parem olla, annan kõhklemata kaheksa punkti kümnest, kuna paarist häirivast kohast hoolimata on tegu tervikuga, mis asub auväärsele kohale kvaliteetsete ulmefilmide ridades.




8 7 7 6

Punisher (2004) (& 2008)

Karistaja

1989. aastal tehti esimene Punisheri film, milles oli peaosaliseks Dolph Lundgren. Viisteist aastat ei olnud sellest tegelasest enam midagi kuulda, kuid siis anti järg üle Thomas Jane'ile, kes tegelasele taas elu sisse puhus. Kuna vahepeal oli palju vett ja verd merre voolanud, polnud mõtet järge teha, seega oli tegu reboodiga. Film tuli ja läks, mõni kiitis, paljud laitsid ja kui neli aastat hiljem järjekordne Punisher ilmavalgust nägi, siis oli lugu taas uue meeskonna käes ja eelmisest filmist ei haisugi. On selline pidev taaskäivitamine õigustatud? 2004. aasta versiooni puhul küll. Vanem versioon oli liialt 80ndates kinni, et seda oleks saanud sujuvalt üle tuua. Kuid 2008. aasta oma ei lisanud sellele tegelasele küll midagi hädavajalikku. Jah, märulit oli rohkem, verd ka, kuid tegelane ise oli nii tahumatu tümikas, keda lihtsalt polnud huvitav jälgida. Ka teised näitlejad suutsid olla väga mittemeeldejäävad. Ja seda hoolimata asjaolust, et nad kõik väga püüdlikult ülepingutatult näitlesid. Kuid niihästi vere, märuli kui näitlemise puhul oli probleemiks, et mingist teatud piirist üle minna ei julgetud. Selle piiri ületamine oleks aga muutnud filmi palju silmapaistvamaks ja seda mäletataks ka aastaid hiljem. Sellisena oli ta aga liiga lähedane keskpärasusele ja unustatav. 2004. aasta versioon on kõigist kolmest mu lemmik. Hilisemale filmile mõjub hästi see, et filmi alguses pole Frank Castle veel Karistaja. Selle asemel näeme teda oma igapäevaelus ning jõuame lisaks peategelasele endale tutvuda ka tema kolleegide ja perekonnaga. Seeläbi mõjub tema hilisem kaotus palju tugevamalt ja tema motiiv alustada elu väljapool seadust tegutseva ühe-mehe-armeena on ka oluliselt mõistetavam. Tänu sellele pole tunne, nagu vaataks videomängu üle kellegi õla, nagu see on 2008. aasta filmis, vaid ehtsat tegelast.

Ma ei mäleta 80ndate oma piisavalt täpselt, et sellele kindlat hinnet anda, kuid 2004. omale läheb seitse punkti ja 2008. omale viis.