Transfer (2010)



Oma elutee viimaseid kilomeetreid sammuvad Hermann ja Anna soovivad saada uut võimalust ja otsustavad kasutada firma Menzana teenuseid. Nende teadvused kantakse mustanahaliste Aafrikast pärit noorte kehasse ning kolme kuu möödumisel, kui nad teenusega rahul on, läheksid nende kehad hävitamisele ning muudatus oleks jääv. Asjal on väike konks juures - kehade esialgsed omanikud, kes nõustusid sellise "inimkaubandusega" oma perede viletsusest päästmiseks, pole kusagile kadunud ja neil on õigus igal öösel neli tundi teadvusel olla. Loomulikult ei muuda see olukorda kergemaks, eriti kui naine hakkab keha varasema omanikuga kirja teel suhtlema. Tasapisi, kuid mitte igavalt kulgev film meenutab paljuski klassikalisi Twilight Zone'i või Outer Limits'i episoode ning töötaks vabalt ka sellises formaadis. Tegu on inimese elust ja tehnoloogiast filosoofilist mõtlemisainet pakkuva ulmelise suhtedraamaga, ei ühtegi märulistseeni ega külluslikke eriefekte. Seega ei tasu vaatama asudes ka neid viimatimainitud asju oodata, kuid vaadata tasub küll.

7 7 X X

Amazing Spider-Man (2012)

Imeline ämblikmees / Hämmastav ämblikmees

Lavastaja: Marc Webb
Käsikiri: James Vanderbilt, Alvin Sargent, Steve Kloves
Näitlejad: Andrew Garfield, Emma Stone, Rhys Ifans

Nähtavasti on Hollywood võtnud nõuks hakata filme tegema põhimõttel, mis hullusti, see uuesti, ja seda isegi siis, kui tegelikult midagi väga hullusti polnudki. Nende viimaste sõnadega pean küll esmajoones silmas eesseisvat Batmani rebooti ja mitte eelmise Spider-Mani kolmandat osa, mis oli liiga lärmakas ja raiskas tegelasi. Uusimas filmis kohtame taas Peter Parkerit, kellel pole veel mingeid supervõimeid, kuid on onu ja tädi, kes mõlemad esialgu elus, lisaks ka veidi rohkem ülbust, kui Raimi Parkeril. Ei ole märkimisväärne üllatus, et ämblik hammustab teda taas, ta saab pärast mõningast ringikekslemist supervõimete vastutustundliku kasutamise õppetunni ja ka esimese vastase. Lugu ei sisalda midagi absoluutselt uut, kuid on jutustatud teisiti, pisut paremini. Samas kestab see üle tunni aja ja vahepeal mõtlesin, kas poleks olnud sobiv saamisloole enam aega mitte kulutada, kuna selle põhipunktid siiski liialt tuttavad. Võib-olla häiris mind ka see, et olen näinud neid sündmuseid juba varasemast filmist, joonisseriaalist ja erinevatest koomiksitest.

Tehniliselt on mõni punkt paremini lahendatud, mõni teine selline, nagu ikka. Näiteks on linnas liikumine ämblikuvõrgu ja tema enda võimete abil palju usutavam ja enam ei tundu, et ta lihtsalt tulistab võrgu kusagile suvallise kohta õhus. Samas on geenimutatsioonid jätkuvalt ühed võimsad asjad. Ei, mul pole sellega probleemi, et puistad inimesele veidi erilist tolmu peale ja voilà - instant lizard. Koomiks ju ikkagi. Küll aga tahaks teada, kuidas mutatsioon Peter Parkeri ketse mõjutas, mis nähtavasti samuti endale ämblikuvõime said. Supermani kostüümi sündroom? Sisaliku CGI pole nii hull, kui mõni varasemalt nähtud pilt arvata lasi, siiski ehk ka mitte ideaalne. Tema inimesetaoline nägu oli kõige võõram, kuid tõenäoliselt oli see teadlik otsus, kuna Connors pidi ka oma sisalikuvormis rääkima ning sisalikulõugadega ei oleks see pruukinud parem välja näha. 3D oli valdavalt ainult selleks, et pilti pisut tumedamaks teha. Tegelikult võis prillid aeg-ajalt lausa peast võtta, ilma et mingit olulist vahet märgata oleks olnud... nojah... prillideta on heledam pilt ja kirkamad värvid. Ei tea, millal see 3D probleem lõpuks lahenduse leiab.

Näitlejad on ok, Garfield ja Stone mängivad oma rollid veenvalt välja ja on näha, et Garfield naudib seda rolli. Rhys Ifans Connorsina oli tasemel ja kuigi ta ei löö Molina mängitud Dr. Kaheksajalga troonilt, jõudis ta üsna lähedale... seda küll seni, kuni temas veel osaliseltki inimest oli. CGI-mudelina polnud näitlejaoskusest lihtsalt eriti abi. Lisaks oleks tahtnud natukene sujuvamat üleminekut teadlase ja superkurjami vahel. Tädi May on enamasti hallipäine vanake olnud, seekord jääb temast märksa noorem mulje, Onu Ben, niipaljukest kui teda enne kuuli saamist filmi jagub, on siiski ikka selline, nagu ta olnud on. Kiita saan filmitegijaid Norman Osborni mittenäitamise eest. Temale viidatakse küll korduvalt, kuid ekraanile ta ei ilmu ja see jätab filmitegijatele rahulikult aega leida järje jaoks sobiv näitleja, kes selle olulise rolli välja peab mängima. Samas loodetavasti jääb ta vähemalt veel teises osas kulisside taga sahkerdajaks, ei tahaks veel uut Goblinit. Ja muidugi on filmis olemas Stan Lee cameo, mis võib üldse kõigist senistest parim olla... kindlasti üks parimaid.

Niisiis - kas reboot õigustas ennast ja kas tasub filmi kinno vaatama minna? No kindlasti õigustas ta end seeläbi, et on loodud uuemale generatsioonile ja toob seeläbi rohkem värsket verd (uusi rahakotte) kinno. Ja kuuldavasti oli Spider-Man 4 puhul raskusi niihästi sobiva käsikirja leidmisega kui ka tootmisega üldiselt. Seega oli selline lahendus ehk tõesti parem. Oleks nad vaid kolmandas piirdunud ühe vastasega ja loobunud emotsemisest ning tantsunumbrist, oleksin ma teisel arvamusel. Kuid kolmanda osaga rikkusid nad sarja liialt ära. Kuid kas minna kinno vaatama? Jah, minge. Ühekordset kinos vaatamist on ta väärt küll. Mõnele meeldib isegi ehk piisavalt, et filmikogusse osta. Ise jäin selle kinoskäiguga rahule, kuid usun, et järjes suudab see ämblik veelgi kõrgemale ronida.

Stranger Than Fiction (2006)



Fantaasiasugemetega filmid toovad vaatajani maailmu, mis võivad olla väga erinevad nende argipäevast ja saata neid sõrmuseid vulkaani sisse loopima, või sisaldada ainult mõnda väikest veidrust, mida on võimatu päriselus kohata, kuid ümbritsetuna tavamaailmast, muutub see veidrus vägagi mõjuvõimsaks. Eriti just nende viimast tüüpi filmide puhul on praktika näidanud, et argisest kõrvalekaldumise kramplik selgitamine ja loogilise põhjenduse loomine ainult piirab filmi, ega lase lihtsalt inimesel endal loodud maailmaga üheks saada. Mõtlen siinkohal oma lemmikule, Groundhog Day, mille sündmuste põhjendamine oleks toimuva maagialt nii palju ära võtnud.

Ka Väljamõeldisestki veidram on üks selline film, kus tasub toimuvaga leppida, mõtlemata, kuidas see ometi võimalik on. Ühel päeval hakkab maksuameti mutrike Harold Crick (tavapärasest tõsisem roll Will Ferrellilt) kuulma, kuidas mingi naishääl igat tema elu sammu nagu romaanis kirjeldama hakkab. Loomulikult keegi teine seda ei kuule ja end esialgu hulluks pidades jõuab ta siiski järeldusele, et toimuva taga peitub midagi enamat, mis on... nojah... veidram. Rahulikult kulgevat filmi on samas väga põnev jälgida tänu paeluvale ideele ja mitte vähem oluliselt ka heale näitlejatööle. Arvasin paaril korral juba teadvat, mis filmi puändiks on, kuid eksisin ja ka lõpplahendust ei arvanud täpselt ära. Lisaks on toimuvaga seotud väike romantiline lugu, mis saaks vabalt olla ka iseseisev film, kuid oleks sellisel juhul mu tähelepanusfäärist tõenäoliselt kõrvale jäänud. Sellise seguna oli aga tegu tugeva looga, mida - nagu hääl mu peas ütleb - julgen kõhklusteta soovitada.

NB: Treiler näitab liiga palju ära, seega vaadata omal vastutusel.




8 8 7 6

Class of 1999 (1990)

1999. aasta lend

Lavastaja: Mark L. Lester
Näitlejad: Bradley Gregg, Traci Lind, Malcolm McDowell
IMDb (5) / RottenTomatoes (6)

Väidetavalt on tegu järjega filmile Class of 1984, kuigi tegelikult ei seo neid muud kui sarnane teema, millele on lisatud olulisel hulgal ulmet kolme androidõpetaja näol, kes käitumisraskusega õpilasi kasvatama tulevad. Kuna nende meetodid kipuvad olema pisut ekstreemsed ja lõplikud, ei jää lõpuks õpilastel muud üle, kui neile vastu astuda. Filmis on mõned päris kirevad tegelased, kenad eriefektid (mis näppavad muuhulgas ideid Terminaatorist), veidi ka verd ja üle vindi keeratud kohti. Olemas on kõik, mida sellisest filmist oodata võibki. Nagu Metsavana ja Kalvergi mainisid, on huumorit ehk liiga napilt, kuid samas ei tasu filmile siiski liiga tõsise suhtumisega läheneda.



Metsavana (6/10) / Kalver (täitsa viisakas)

One Crazy Ride (2009)



Väga lahe film, mis on jätkuks üle-eelmisel aastal Himaalaja päevade raames nähtud Gaurav Jani mootorrattaseiklustele ja linastus eelmisel aastal sama ürituse raames. Ka seekord läheb Jani kohtadesse, kuhu turist kunagi ei satu ja isegi kohalikud harva käivad. Alguses koos väikese saatjaskonnaga, hiljem üksinda, reisib ta mööda Kirde-India kiviseid, mudaseid ja vesiseid teid, ületab sildu ja raskuseid ning kohtub paljude sõbralike kohalikega. Teid, mida ta läbima peab, ei leia üheltki kaardilt, seega saadab teda alati teadmatus, kas järgmise kurvi taga ootab teda edasiminek või reisi katkestamine, kuid armastus sõidu ja seikluse vastu ei luba alla anda. Vaadake seda reisidokumentaali kindlasti ja kui veel nägemata, siis ka tema eelmist - Riding Solo to the Top of the World.




8 9 X X

Bronson (2008)

Bronson

Lavastaja: Nicolas Winding Refn
Näitlejad: Tom Hardy, Kelly Adams, Luing Andrews
Filmiveeb (7) / IMDb (7) / RottenTomatoes (8)

Tom Hardy, keda näeme peagi kinodes uusimas Batmani filmis Bane'i mängimas, teeb Bronsonis Inglismaa vägivaldseima vangina suurepärase rollisoorituse. Milline on tegelik Charles Bronson (ei, mitte see näitleja, hoopis tema), ei oska öelda, kuid Hardy esitudes jõuab ta kinolinale nauditavalt segase psühhopaadina, kelle jaoks on vägivald tee kuulsuse juurde ja ühtlasti ka kunstivorm. Nauditav on ta muidugi ainult tänu sellele, et me temaga samas ruumis ei pea viibima. Lisaks heale näitlejatööle muudab filmi tugevamaks mõnus visuaalne külg mis aitab veidi kergemini mööda vaadata sellest, et ega seal filmis ju suurt midagi ei toimugi. Soovitan korra ära vaadata, kuid kahtlen, et ta kordusvaatamiseks sobiv teos on.



Forza (7/10) / Ninja Robot (4/6) / Trash (6/10) / Mukk (7/10)