Siin jäi kahjuks tõesti heast elamusest puudu. Vaataja ette seatud olustik
pakkus mitmeid võimalusi, kuid julgen väita, et neid ei kasutatud täiel määral
ära. Paari tegelase jälgimise asemel oleks võinud nt rohkem hoopis laiemas
plaanis sotsiaalset ja poliitilist külge näidata või siis rõhuda kahe
keskkonna eraldatusele ja näidata sündmusi ainult ühest vaatepunktist. Eriti
just filmi lühidust arvesse võttes oleks see hea mõte olnud. Positiivsed
tegelased tundusid antud juhul kuidagi igavavõitu ja alla kahetunnine film ei
jätnud nendele kaasaelamiseks piisvalt aega – üldse toimus kõik natuke liiga
kiirelt. Visuaalne pool oli kena, kuid selle peal kaua enam ei ratsuta, kui
tegelased ja sündmustik on parimal juhul oma otstarvet täitvad, ei enamat.
Parima karakteri auhinna saab Sharlto Copley mängitud Kruger, kes oli nii
värvikas pahalane, et teda oli huvitav jälgida hoolimata asjaolust, et me tema
kohta mitte midagi teada ei saanud. Spin-off filmi selle tegelasega läheks
vaatama küll. Lõpplahendus jättis samuti veidi soovida, see oli rohkem
baarivestlus öösel kell 2, kus maailma probleemidele lahendust otsitakse ja
jõutakse järeldusele, et vajutame maagilist nuppu ja kõik saab korda.
Huvitavam oleks olnud näha filmi lõpule järgnenud sündmuseid, kuna tõeline
konflikt tekiks alles sealt alates.
Nüüd aga tuleksin korraks asja juurde, mida ma sügavalt jälestan. Nimelt
tahaksin lavastajatele kõrva karjuda „LÕPETAGE MÄRULISTSEENIDE SOLKIMINE
KAAMERA LOKSUTAMISEGA!“ Nagu sageli tänapäeva filmides, tabasid ka siin madina
algamisega kaamerameest kontrollimatud krambihood. Lisaks oli vahel tohutult
lähedale suumitud ja pärast lõikelaual tükeldati see kõik veel tillukesteks
juppideks. Tõesti aitab juba. Selline lahendus ei muuta mitte midagi
intensiivsemaks.
Film on saanud üsna vastakaid hinnanguid ja arvustusi, üldine konsensus
paistab olema kusagil keskmise kandis, kalduvusega positiivsesse. Võib
vaadata, kui kusagil voogedastuses jalgu jääb.
