Carrie (2013)

Lavastaja: Kimberly Peirce
Näitlejad: Julianne Moore, Chloë Grace Moretz, Gabriella Wilde

Vana versiooni ei mäletanud ma väga detailselt, 2002. aasta oma tundub nii odav ja nigel, et ei vaataks isegi siis, kui sa mulle noa makku lööksid ja ähvardaksid, et kiirabi kutsumise hinnaks on selle filmi vaatamine. 2013. aasta versiooni hindamine on aga veider. Põhilised etteheited tulenevad isiklikust suhtumisest. Nojah, millise filmi puhul see nii poleks, kuid siin tahaks seda siiski eriti esile tõsta. Ühe ja peamise asjana - varem nähtu tuli vaadates pidevalt meelde, lõpp oli nagunii teada ja seega ei olnud lihtsalt eriti huvitav jälgida. Erinevused olid parimal juhul minimaalsed. Kui aga üritada vaadata seisukohast "Ma ei tea seda lugu üldse", siis on tegu üsna kõlbliku filmiga. Ei midgi võrratut, kuid vaadatav. Näitlejatööl polnud viga, ehkki Carrie tundus esialgu natuke liiga kohtlane ja tekkis kahtlus, et tegelikult oleks ta juba esimese nädala järel erikooli saadetud. Õnneks toimus peagi Chloë Grace Moretzi tegelaskuju ärkamine ja Carrie muutus usutavamaks - endassetõmbunud usuidioodist ema kasvatatud tütar, kes võiks olla tavaline noor, kuid kannatab niihästi koolikiusamise kui ka ema lolluste all. Ja üks asi, mis mind häiris nt ka Mistis - ma jälestan sügavalt selliseid ekstreemusklikke hullumeelseid napakaid. Tegelikult mitte ainult filmis. Kuid õnneks ei kohtu ma sellistega igapäevaelus just igapäevaselt ja mulle meeldib mõelda, et nad on tegelikus elus rohkem erand kui reegel. Filmides aga häirivad nad hoolimata oma sisu edasiviimise üledande poolest sedavõrd määral, et pean nende ellujäämist rohkem kui 1 minuti ekraaniaja jagu äärmiselt väsitavaks. Kuid see on tõesti isiklikku närvi tabav punkt ja üldiselt ilmselt eiratav. Seda enam, et näitlejana suutis Julianne Moore taolist tegelast väga hästi kehastada. Mida anda sellele filmile hindeks... see polegi nii lihtne. Kui sa oled vana Carriet näinud, siis ei paku uus suurt midagi, 5/10 on paras. Kui aga pole näinud ja ehk on isegi üldine lugu võõras, siis üsna kindlalt 6/10... mööndustega isegi 7/10. Rohkem kindlasti mitte, kuid kinost väljumise emotsioone ei saanud tõepoolest kokku võtta sõnaga "Saast". Ja selle lause lisan ma lõppu lihtsalt selleks, et lugeja ei vaataks teksti lõppu, näeks seal sõna "saast", ja siis piirdukski sellega - lugege algusest!








Gravity (2013)

Gravitatsioon

Lavastaja: Alfonso Cuarón
Näitlejad: Sandra Bullock, George Clooney, Ed Harris

Niihästi kriitikute kui tavavaatajate poolt lausa orgasmiliselt kiitvaid arvustusi saanud Gravitatsiooni vaatamisest on nüüd möödunud pooleteise nädala jagu ja seega olen jõudnud kinoelamust veidi seedida. Saalist väljumisel ei olnud sellist emotsiooni, et nüüd olen näinud filmi, mis on parim asi pärast viilutatud leiba... kuid oleks liig öelda, et film mulle üldse ei meeldinud. Kaaluta oleku visuaalid on kenad ja kahtlemata filmi tugevaimaks küljeks, ehkki mitte päris teaduslikult täpsed. Mõningaid möödalaskmisi võib tabada isegi inimene, kelle füüsikateadmised pole just ilmtingimata kõrgkooli tasemel. Kuna tegu ei ole ulmega, oleks võinud vast ka need mõned mügarikud siledaks lihvida. Ja kuna ma pean nagunii mõne teise filmifänniga vesteldes kaitsma väidet, et see film pole ulme, siis võin seda ka siin teha. Olen veendunud, et ei piisa lihtsalt sellest, et tegevus toimub kosmoses. Oluline on just see, et ulme käsitleks mingit aspekti, mida (veel) olemas pole või (nt alternatiivajaloo puhul), mida ei saanud olema. See ei saa olla lihtne kriisiolukord kosmoses. Gravitatsioonis satuvad inimesed hätta... kuid (jättes kõrvale ebatäpsused), täpselt sama asi võiks reaalselt juhtuda ilma mingite lisatingimusteta ka nüüd ja kohe. Kuid see on lihtsalt semantiline arutlus, see ei mõjuta filmi headust.

Mis aga kõige rohkem mõjutas, oli näitlejad ja sisu. Ühe kriitikapunktina olen pea igale küsijale öelnud, et film oleks vajanud vähemtuntud nägusid, või lausa täiesti tundmatuid. Kogu kestvuse ajal ei suutnud ma näha kedagi muud kui Sandra Bullockit ja George Clooneyt. Kui nad omavahel flirtisid ja välimuse üle nalja tegid, tundus see tõesti liiga sunnitud ja kunstlik. Vaatasin neid tegelasi, kuid nägin vaid näitlejaid, ja ma lihtsalt ei hoolinud eriti, mis nendest saab. Liiatigi oli seal mõni loll koht, milleta oleks väga hästi hakkama saanud – nt kui skafandris on hapnik peaaegu otsas ja iga sekund loeb kosmosejaama ja lisaõhuni jõudmisel, siis oli väga tüütu vaadata, kuidas Bullocki tegelane liikumatult paigal seisab (hõljub) ja Clooney mula kuulab.

Samuti oli film klišeelikult sentimentaalne ja sobivaid juhuseid täis. Kolm mõnusalt lähestikku olevat kosmosejaama, mis on samuti teaduslik möödalaskmine, kuid seda suudan ma andestada. Küll aga sai mõõt täis, kui peategelane sattus Maaga ühendust otsides juhuslikult sagedusele, mis lohutas teda pitsude ja beebidega... selline liialt nõretav stseen rikkus asja ära. Ja mida pakkus film sisu poolest? Oli seal midagi ülimalt põnevad, midagi, mida kusagil mujal poleks varem näha olnud? Julgen öelda, et ei, ei olnud. Inimene on piiravas keskkonnas eluohus... noh... allveelaevad, merehädalised, laviini alla mattumine, kontrolli alt väljunud lennukid ja rongid... tehtud-nähtud. Mida pakkus see film, et õigustada taolist kiidutormi? Paigutan ise filmi keskmiste hulka, mille peagi unustan.








Jean-Pierre Jeunet

Ei ole kahtlustki, et Jeunet' on saanud mu lemmiklavastajaks... või vähemalt üheks nendest. Hiljuti vaatasin ära järjest kolm filmi, mis veel nägemata olid, eile õhtul läksid Delikatessid ja Kadunud laste linn kordusvaatamisele. Tema omapärane ja sageli sürrealistlik pildikeel suudab paremaks muuta ka filmograafia kõige nõrgema filmi, milleks on Alien: Resurrection. Lisaks paistab, et kui Delikatesside ja Kadunud laste linna puhul ei saanud veel kindel olla, kas andekam pool on tema või Marc Caro, kellega ta need koos lavastas, siis edasine asjade käik kallutab kaalukaussi selgelt Jeunet' kasuks.

Ka tema uusim film, Micmacs, oli puhas nauding, samas kui Caro seni ainus üksiktöö, Dante 01, oli suuremalt jaolt ebaõnnestumine. Samas pean olema aus ja ütlema, et tahaksin midagi veel Carolt näha, kuna selle veidra ulmeka tegemist alustati 8 miljoni eurose eelarvega, tootmise käigus kärbiti summat veelgi ja sellest hoolimata on näha, et madalad hinded tulenevad rohkem käsikirjast ja isegi minu maitse jaoks liiga kummalisest lõpust, mitte aga lavastajatööst. Ka Caro enda sõnul oli plaanitud hoopis teistsugune lõpp, kuid eelarve puudumisel jäi see filmimata ja tuli midagi muud hädapärasemat kokku klopsida.

Kuid tagasi Jeunet' juurde. Tema filmides on head rohkem, kui öeldagi oskan. Samas võib ju proovida. Üheks edu valemiks on loomulikult käsikirjad, mis mõjuvad kõik tõeliselt värskena. Isegi Alien: Resurrectioni kohta saab öelda vähemalt seda, et film ei kopeerinud varasemaid üks-ühele. Lähemalt iga filmi andmeid vaadates on näha, et ta küll osaleb iga käsikirja kirjutamises, erandiks Alien: Resurrection, kuid töötab alati siiski koos teistega, peamiselt Guillaume Laurant'ga. Iga film on juba süžee poolest originaalsem kui suurem osa nt meie peavoolu kinodesse jõudev kraam.

Mu enda jaoks on väga oluline ka visuaalne külg. Kiidan enamasti heaks, kui film ei ürita reaalsust lihtsalt kopeerida, vaid moonutab ja ilustab seda. Ilustamise all pean silmas nii keskkonna rõõmsamaks ja värvikamaks kui ka süngemaks muutmist. Jeunet' filmides võivad need sujuvalt ühendatud olla. Lisaks soovitan tema filme vaadata kaks korda. Esimene kord puhtalt filmi nautimiseks ja teine kord võimalusega film pausile panna ja lihtsalt mõnd kaadrit lähemalt vaadelda. Paljud on nii täiusliku kompositsiooniga, et sobiksid maalina seinale või siis sisaldavad sellisel määral detaile, et jooksvas filmis on neid võimatu tabada.

Loomulikult ei saa unustada näitlejaid, õige valik võib olla pool edu valemist. Jeunet' filmide näitlejate puhul on olulised kaks asja. Esiteks ei vali ta ainult tüüpilisi ilueedisid ja botoxi-tibisid, vaid huvitavate ja meeldejäävate näojoontega inimesi, kes tõesti tema maailmadesse sobivad. Proovige kujutada kedagi Tom Cruise'i sarnast Delicatesside peaosalisena... ja nüüd võtke üks kõva naps, et see õudne pilt oma süsteemist välja uhtuda. Teiseks töötab ta sageli näitlejatega, keda ta juba teab ja usaldab. Näiteks Dominique Pinon on ilmeksimatu järjekindlusega igas tema filmis. Lisaks Rufus (4 filmi), Ticky Holgado (4), Jean-Claude Dreyfus (3), Ron Perlman (2) ja Audrey Tautou (2).

Veel üks asi, mis meeldib mulle sedavõrd, et teeksin selle kõikide filmide jaoks kohustuslikuks, on tavalistele lõputiitritele eelnev osa, kus tutvustatakse filmis osalenud põhinäitlejaid pildi ja nimega. See aitab paremini näitlejaid meelde jätta ja on lihtsalt... stiilne. Sarnast lähenemist olen ka mõnes teises filmis näinud, kuid tõsiselt – kõik võiks seda kasutada. Aga nüüd edasi üksikasjalikumalt tema loomingu juurde, ülevalt alla paremusjärjestuses.

Esimesel kohal asub maailma parim romantiline komöödia kannibalidega. Delikatesside tegevus toimub maailmas, mis on (vaevu) üle elanud mingit suuremat sorti katastroofi. Me ei saagi teada, kas selleks on sõda, mahapotsatanud kopsakam meteoriit või midagi muud. Kuid see pole ka tähtis. Oluline on üks lihunikupood ja poega samas hoones elavad üürnikud. Toitu napib ja raha on väärtusetu, kuid elu tahab elamist. Milliseid muudatusi toob sellesse väikesesse keskkonda endisest tsirkuseartistist uus üürnik... noh... see lugu on vaatamiseks, mitte kirjeldamiseks.


Väga vahetult teisel positsioonil asetseb aurupungilik ja Jeunet' filmidest sürrealistlikem Kadunud laste linn. Kuri geenius Krank ei suuda und näha ja vananeb seetõttu kiiresti. Enda aitamiseks laseb ta röövida lapsi, et varastada nende unenägusid. Lisaks on filmis akvaariumis elav aju, hunnik Dominique Pinon'e, ohtlikud kirbud, Ron Perlman, siiami kaksikud, enda meeleorganeid tehnoloogiaga võimendav ususekt... no kui see kõik vaatamishuvi ei tekita, siis mis veel.


Kolmanda koha saab endale komöödia, mida on kirjeldatud kui kombinatsioon Oceani üheteistkümnest ja Seitsmest pöialpoisist. Peategelaseks mees, kellel on vägagi põhjendatud vimm relvatööstuse vastu. Ühest vabrikust pärinev miin tappis isa, teisest vabrikust pärit kuul leidis endale mõnusa sooja koha tema ajus. Pärast töö kaotamist ja väikest eksirännakut kodutuna satub ta kokku kireva ning kokkuhoidva seltskonnaga, kes abistab teda meelsasti vabrikuomanikele kättemaksmise aktsioonis.


Neljandaks suurepärane segu detektiiviloost, romantikast ja I maailmasõjast - Väga pikk kihlus. Samanimelise Sébastien Japrisot' romaani alusel valminud filmis on peaosas Ameliest tuntud Audrey Tautou, kes kehastab Somme'i lahingus kadumaläinud armastatut otsivat Mathildet. Hallikad sõjastseenid vahelduvad sõjajärgsete värviküllaste piltidega, näidates Mathilde järeleandmatut tõeotsingut ja minevikust paljastuvaid killukesi ajast, mida paljud unustada sooviksid.

Viiendaks, jah, tõepoolest alles viiendaks, paigutan filmi, mis paljude jaoks oleks antud nimekirjas kindlalt esikohal. Amelie on küll nauditav film, kuid erinevalt teistest ei olnud mul lõpuks tunnet, et tahan seda kindlasti kunagi uuesti vaadata. Ma jään tõtt-öelda hätta, kui püüan öelda, mida siin liiga palju või liiga vähe oli. Film mõjus natuke liiga... magusalt? Olgu kuidas on, soovituse saan siiski anda, sest ka mina ei kahetse seda ühte vaatamiskorda ning tavavaatajate ja kriitikute arvustusi lugedes võib järeldada, et meeldimise tõenäosus on suur.

Ja kuues - Alien: Resurrection. Kui eelmised filmid olid tõesti Jeunet' (ja kahel juhul ka Caro) filmid, siis antud juhul on tegu rohkem tellimustööga. Ja seda on tunda. Võiks arvata, et Joss Whedoni käsikirja ja Jeunet' koostöö tulemuseks on unustamatu ulmeklassik, kuid sellest on asi liiga kaugel. Film logiseb mitmest küljest ja üksikud head komponendid ei anna tõeliselt nauditavat tervikut. See film pole kohustuslik vaatamine ei Jeunet' ega Alieni filmide fännile, kuid ma ei lähe kindlasti ka nii kaugele, et soovitada filmi mitte vaadata. Tegu on keskpärase looga, mille puhul on aeg-ajalt tunda, et kusagil kõige taga on peidus palju parem film.

Sellega praegu Jeunet' filmide lugu lõppeb. Peagi on kinodesse jõudmas (ehkki nähtavasti mitte meil Eestis) Reif Larseni romaani alusel valminud The Young and Prodigious T.S. Spivet. Kuhu see nende filmide järjestuses paigutub, on raske ennustada, kuid vaatan selle kindlasti esimesel võimalusel ära. Siiski julgen treileri alusel öelda, et esikolmikut ta ei kõiguta.

Frankenstein's Army (2013)

Frankensteini armee

Lavastaja: Richard Raaphorst
Näitlejad: Karel Roden, Joshua Sasse, Robert Gwilym

Vaatasin just šedöövrit nimega Frankensteini armee. Tegu on found footage vormis esitletud bio-punk žanri filmiga, milles kari punaarmee sõdureid ühe natsidoktori laboris tema loodud õudustega silmitsi peavad seisma. Ma vihkan tavaliselt käsikaameraga filmitud asju, aga kuna meeldivaid erandeid leidub (nt norrakate Trollikütt), siis annan neile siiski võimaluse, lisaks tekitas antud juhul tegevusaeg huvi. Teine maailmasõda pole just sagedane esindaja nendes filmides. Jään ootama Quest for Fire'i uusversiooni found footage tüüpi filmina :-) . Frankensteini armee oli aga sisult üsna ootuspärane, sisututvustusest suurt enamat ta ei paku. Küll aga saan taevani ja kõrgemale kiita koletisi, mis filmi jaoks loodud oli. Nende raua ja inimliha kooslustega, mis seal ringi tatsasid ja tapsid, oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Rohkem kui nii mõneski õudusžanri arvutimängus, kus pole vaja midagi füüsiliselt eksisteerivat luua ja seega peaks olema lihtsam taolusi elukaid kokku panna. Seega soovitaks õudukahuvilistel film ette võtta ja vähemalt need kohad silme eest läbi kerida. Samas, miks mitte siis juba tervikuna vaadata, vähem kui pooleteisetunnise kestvusajaga ei jõua ta tüütuks minna.