Machinist (2004)



„Masinisti“ oleksin pidanud ilmselt aastaid tagasi vaatama. Film oli kahtlemata nauditav ja kuidagi ei saa mainimata jätta Christian Bale’i pühendumist oma rollile, tüüp näljutas end ikkagi 54 kilo peale ja oleks veelgi jätkanud, kui teised teda keelama poleks hakanud, kuid teatud määral oli probleemiks lõpp, mis paistis natuke liiga kaugelt silma. Tavaliselt ma ei taba psühholoogilistes thrillerites lõpupuänti nii põhjalikult ja nii vara ära. Film on aga viiteid tihedalt täis topitud ja kahtlustan, et kümmekond aastat tagasi oleks nende märkamine mulle rohkem raskusi valmistanud. Sellegipoolest on näitlejatöö ja sisu väga head ning väärivad vaatamist, kuna film hoiab igal juhul kogu tähelepanu endal ning hoiab mõttetegevuse aktiivsena.

8 8 8 7

Gunday (2014)



On üsna selge, et paljud ei ole jätkuvalt kuulnud Streisandi-efektist või siis ei teadvusta endale selle tagajärgi. Kui sa ei taha luua olukorda, kus suur hulk inimesi pöörab tähelepanu mingile asjale, mida nad kunagi märganud poleks, siis ära tee ka ise lärmi. Nii mõnigi kuulsus ja firma on selle põhimõtte vastu eksinud, muuhulgas loomulikult fenomenile nime andnud Barbara Streisand, ja saanud nt kohtuvaidluste läbi palju negatiivset tähelepanu. Antud juhul suutsid bangladeshi filmifännid juhtida tähelepanu filmile, mida paljud oleks lihtsalt eiranud.

„Gunday“ algab verise Bangladeshi vabadussõja ajal (eri hinnangutel 300 000 kuni 3 miljonit hukkunut) ja nähtavasti on seal mõned ajaloolised detailid sedavõrd valesti, et pahased inimesed algatasid hääletamiskampaania, mille eesmärgiks oli filmile eri andmebaasides madalaimate hinnete ladumine ja ülihalvustavate arvustuste kirjutamine. Missioon õnnestus ja film, mis on Rotten Tomatoesi viie kriitiku hinnangul hea, troonib praegu IMDb saja halvima filmi edetabelis esimesel kohal. Keskmise hinde puhul ei oleks seda filmi märganud ei mina ega ka paljud teised filmifännid, kuid see on tõepoolest väga silmatorkav koht. Kohalikes kinodes saatis filmi nagunii edu, teenides end kolmekordselt tasa, seega ei saavutatud antud aktsiooniga muud kui filmi tutvustamine laiemale maailmale.

Kuid jättes ajapuudusel kõrvale ajaloolise tõe otsingud, kas tegu on hea filmiga? India filme pole ma just palju näinud, seega on võrdlusmaterjal kesine, kuid kaks ja pool tundi kestnud asja kohta möödus aeg üllatavalt ruttu. Loomulikult hakkavad näitlejad seal näiliselt suvalistel hetkedel laulma ja keskosa muutub romantiliseks komöödiaks, kuid tervikuna on tegu täitsa hea looga kahest sõbrast, kes alustavad puruvaeste söemüüjatena ja kasvavad kohalike seas väga populaarseteks robinhoodilikeks gängsteriteks. Puudu ei tule ka märulist ja peategelased on nähtavasti vähemalt teatud määral supervõimetega. Ehkki mitte seepärast, et tegu oleks süžeepunktiga, vaid ilmselt on tegu tolle kandi märulitele omase asjaga. Kes india filmide vastu vähegi huvi tunneb, võib seda vaadata küll ja mitte lasta end heidutada ülimadalast IMDb hindest.

7 2 10 X

Oscar (1991)



Claude Magnier’ teatritükist on tehtud mitu filmi. Suurem osa neist on telefilmid, mis on praktiliselt tundmatud ja mida on võimatu leida, kuid väärivad tähelepanu. Üks nendest on loomulikult eelmises postituses mainitud versioon Louis de Funes’ga. Kuid ei keegi muu, kui märulistaar Sylvester Stallone on mänginud teises versioonis. Antud juhul on filmitegijatel jätkunud piisavalt oidu, et mitte üritada üks-ühele 1967. aasta filmi või selle põhinäitlejat kopeerida, see poleks lihtsalt õnnestunud. Ei Stallonel ega kellelgi teisel.

Seevastu viidi tegevus aastasse 1931, kus gangster Angelo Provolone, kes andis oma surevale isale lubaduse ausaks hakata, peab sotti saama tema ümber toimuvast kaosest, millesse on segatud tema tütar, tema „tütar“, nende austajad ja mitu üllatusliku sisuga musta kotti. Lisaks jälgivad teisel pool tänavat kogu seda janti hämmeldunud politseinikud, kes püüavad kangesti Provolone vastu midagi vettpidavat leida. Kuigi film võtab alguses natuke liiga palju hoogu, on lõpp igati tempokas ja piisavate naerukohtadega, et üht vaatamiskorda õigustada. Tugev, pisut üle keskmise komöödia, mis on kriitikutelt õigustamatult palju tampida saanud. Ühtlasi soovitan taoliste farsside nautijatel vaadata ka varesemalt arvustatud filmi „A Dog’s Breakfast“, milles mängivad kõik „Tähevärava“ seriaalide näitlejad.

7 6 1 7

Oscar (1967)



Aastal 1958 jõudis Pariisi teatripubliku ette esimest korda näitekirjanik Claude Magnier’ farss „Oscar“, mis on läbi aastakümnete teatrite repertuaaris püsinud ja naerutab rahvast siiamaani, kui otsustada värskete YouTube’ist leitud videoklippide järgi. Kes teab, kui paljud üldse mäletaksid seda lugu, kui poleks olnud üht ülienergilist prantsuse näitlejat nimega Louis de Funes. Teatritükist tehti eelmisel aastal surnud Édouard Molinaro käe all film ning „Oscar“ saavutas rahvusvahelise tuntuse. Loomulikult läks vaja ideaalset peaosatäitjat ja de Funes’ sobis sellesse rolli nagu valatud. Kuid pole ka ime. Enne filmikarjäärile hoo sissesaamist kulutas ta veel usinalt lavalaudu ja sai eriti tuntuks just selles samas teatritükis, milles täitis Bertrand Barnier’ rolli ligemale 600 korral. Isegi üks lühike klipp aastast 1961 on saadaval. Filmis on olemas kõik ühe toreda farsi jaoks vajalik. Ülevaatlik arv erinevaid tegelasi, suuremad ja väiksemad arusaamatused ning hea huumoriajastus. Seejuures mahub kogu tegevus ühe päeva sisse. Loomulikult on kõik väga teatraalne, mis võib mõnele ehk veidi peletavana tunduda, kuid tegu on tõesti ühe vana hea komöödiaga, mida soovitan vaadata.

8 8 X X

I, Frankenstein (2014)



Hämmastav, kuidas mõni film suudab tempot pidevalt üleval hoida, kuid samas tunduda nii muserdavalt igav, et juba poole peal hakkad kannatamatult lõputiitreid ootama. Võttes arvesse, et film kestab vaid poolteist tundi, on see tõepoolest märkimisväärne saavutus... ehkki mitte just positiivne. Eelnev kuuldu-nähtu ei lubanudki arvata, et satun mõnd fantaasiamärulite paremiku lugu vaatama, kuid püsis lootust, et ehk pole asi siiski nii hull või vähemalt on ta tõepoolest korralikult halb ja suudan selles võtmes nautida. Ei. Lihtsalt tüütu lugu ja kõle maailm, mis ei mõjunud kordagi kaasahaarava või usutavana. Võrdlus „Van Helsinguga“ ei ole päris kohatu, kuna käesoleva filmi kurjami plaan on üldjoontes väga sarnane Dracula plaaniga „Van Helsingus“. Ainult et seda viimast oleksin ma valmis veel uuesti vaatama, kuna see pakkus vähemalt mõningast meelelahutust. „Mina, Frankensteini“ saab soovitada vaadata tõesti ainult siis, kui mitte midagi muud teha pole ja see on ainus kättesaadav film.




4 4 1 4

Captain America: The Winter Soldier (2014)



Kapten Ameerika seiklusi on korduvalt üritatud filmilindile püüda, esimesel korral juba aastal 1944 kinoseriaalina. Kuid niihästi see, kui ka 1979. ja 1990. aasta omad ei ole vaatamiskõlblikud. Tuli oodata Marveli-filmide võidukäiku, et näha versiooni, mida võib juba peaaegu korralikuks pidada. Samas ei suutnud ka 2011. aasta oma mingit vaimustust tekitada. Nüüd aga nägin ära uusima üllitise ja pidin tõdema, et tegelasega, keda pidasin kõige igavamaks, oli suudetud teha üks parimaid Marveli-filme. Tempokas ja kaasahaarav sisu, mis tõepoolest arenes kusagile, kõrvaltegelased, kellest ükski ei tundunud üleliigne ning S.H.I.E.L.D.-iga toimunud sündmused, mille järelkaja on kindlasti veel paaris järgnevas selle universumi filmis tunda – kõik mõnusa koomiksifilmi jaoks vajalik oli olemas ja moodustas korraliku terviku. Mitut siin tutvustatud tegelast nagu Winter Soldier ja Falcon näeme kindlasti ka tulevastes filmides, mis on tervitatav. Lisaks kõigele muule tekkis väike tahtmine esimesele osale veel üks võimalus anda. „Kapten Ameerika: Talvesõdalane“ on huvilistele praktiliselt kohustuslik vaatamine ning ega ka muud suvise ulmemäruli otsijad ei pea seda filmi pelgama.

9 8 9 8

Thor: The Dark World (2013)



Marveli koomiksifilmide universum on täies hoos ja hoolimata tervest hunnikust filmitutest on neid jätkuvalt vist rohkem tulemas kui olemas. Isiklikult pole ma selle vastu ja ennast tundes võin öelda, et varem või hiljem saavad nad ka vaadatud. Sellise massi juures on loomulik, et mitte igaüks ei paku samasugust elamust. „Thor“ polnud halb, kuid suuremalt jaolt unustatud. „Thor: The Dark Word“... nojah... kardetavasti läheb sellega samamoodi. Ma vaatasin, leidsin, et momendil täitsa meelelahutuslik, hoolimata kohati liiga tobedast huumorist, mida suudeti isegi lõpuvõitlusesse sisse suruda, kuid peagi vajub seegi seiklus unustuse hõlma.

Võttes arvesse, et kurjamit mängis suurepärane Christopher Eccleston, oli siin üks võimalus käest lastud film keskpäraste Marveli-lugude soost tugevale pinnale lohistada. Ekraaniaega sai ta vaid mõne minuti jagu ja nii hea kui ka Loki taas polnud, oleks võidud tõesti tema asemel rohkem Ecclestoni mängitud Malekithi kasutada. Soovitust siin päris otseselt anda ei saa. Kui sa oled koomiksifilmide fänn, siis vaatad nagunii ära. Samas, kui sind pole seni taolised huvitanud, siis „Thor: The Dark World“ sind ümber ei veena.

6 7 7 6

Godzilla (2014)



Paljude ootused olid selle Godzilla puhul ilmselt üsna kõrged, reklaamid suutsid jätta mulje visuaalselt stiilselt ja põnevast filmist. Kuid ettevaatlikuks muutis see, et sama sai väita ka 1998. aasta versiooni kohta. Ja tulemus oli selline nagu ta oli. Samas oli ju lootus, et vigadest on õpitud ja seekord on tehtud parem film. Nojah, oli kah... aga ei midagi erakordselt vaimustavat. Esimese pettumusena selgus, et Bryan Cranstoni mängitud Joe Brody ei olngudki üldse peategelane. Selle asemel pidime jälgima Aaron Taylor-Johnsoni mängitud poega, kes kahjuks oli tuim ja igav nagu papp. „Kick-Assis“ polnud mul selle näitleja vastu midagi, kuid siin oleks ta võinud samahästi olemata olla.

Aga no hästi, tegu ju ikkagi Godzilla-filmiga, tema on siin see oluline. Ning jah, Godzilla oli tõesti mõnus monstrum, digiefektid olid mingi moega truuks jäänud kummikoletise kohmakusele, andes talle siiski veidi usutavama liikuvuse... nii palju kui kõrghoonete-suuruse koletise puhul usutavus rolli üldse mängib. Meil pole just palju võrdlusmomente päriselust. Kahjuks jäi temagi ekraaniaeg üsna lühikeseks ja rohkem näidatigi vist kaht prussakat, kellega ta lõpus vähemalt korralikult madistas. Järgmisel korral – ja järg tuleb, mis on üllatus ei kellegi jaoks – sooviks tõesti näha rohkem koletisi või... kui nad juba inimestele nii palju keskenduma peavad, vähemalt huvitavamaid karaktereid. See siin oli film, mis kõlbas ajatäiteks vaadata, kuid see oli ka kõik.

6 7 7 6