Kiirmõtisklus uusversioonidest



Mingi eriti ebameeldiva kivi alt on välja roomanud Eli RothiCabin Feveriuusversioon, mis on nähtavasti hästi algmaterjalilähedane, kasutades sama käsikirja nagu originaalgi. Esmased arvamused on valdavalt ikka väga madalad, madalamad kui 2002. aasta versioonil. Endal on see uus küll nägemata ja ega eriti ei torma ka vaatama, aga üldises plaanis on küll täiesti arusaamatu, kuidas uusversioonid, mille eesmärk on olla hästi originaalilähedased või lausa võte-võttelt samad, üldse kellelegi mõistlikud tunduda saavad. Uusversioon peaks võtma vanast parimad elemendid, need huvitavalt ümber paigutama, keskpäraseid elemente täiendama ja lõpuks ise midagi head lisama. Vastasel korral võiks ju lihtsalt vana vaadata.

Siia võiks veel lisada mujalgi väljaöeldud mõtte, et uusversioone oleks parem teha mitte headest, vaid halbadest filmidest. Ise ma küll ei pea „Cabin Feverit“ heaks filmiks, kuid ma ei saa eitada, et fänne on sellel piisavalt. Seega miks mitte võtta filme, mis said tampida kriitikutelt ja valmistasid kinokassades pettumuse? Kas oleks tõesti palju inimesi, kes peaksid „Cutthroat Islandi“ või „Jonah Hexi“ uusversiooni pühaduseteotuseks, särava pärli rikkumiseks? Kahtlen selles. Kui nüüd öelda, et küsimus on rahas ja selline projekt tundub liiga riskantne, siis osaliselt on õigus, samas usun, et Hollywoodi reklaamiosakond, mis on seni suutnud igasugust jama promoda, suudaks ka antud juhul olla oma ülesande kõrgusel.

Mis aga puudutab seda, et selline originaali ahviv uusversioon, mis peaks loogiliselt võttes olema sama hea või halb, nagu originaal, kukub välja hoopis teisiti ja viletsamalt... nojah... ilmselt ei üllata see mitte kedagi, kes on näinud 1998. aasta „Psychot“, mis oli oma mõttetuses sedavõrd halb, et kui see film oleks kilekott, ei hakkaks ma sellega isegi koerasitta üles korjama, kartes viimast ära määrida.

PS: banneriks olev Jokkeri-rida iseloomustab hästi seda, millised peaksid uusversioonid olema. Hoolimata korduvast töötlusest on saavutatud tänu erinevale lähenemisele iga kord midagi omanäolist ja head. Alates Cesar Romerost kuni… nojah, ütleme esialgu, et Heath Ledgerini välja. Ma küll usun, et Jared Leto saab selle rolliga hakkama, kuid jätaksin täpsema arvamuse siiski aega, kui „Suicide Squad“ lõpuks kinodesse jõuab.