R.O.T.O.R. (1987)



Kui mingi film saavutab suure populaarsuse, siis on üsna loomulik, et B-kategooria padrikust pistavad oma ninad välja paljud raha- ja kuulsusejanus produtsendid ja lavastajad. Ja oli aeg, kus „Terminaatori“ esimene osa istus kindlalt ulmemärulite troonil ega olnud veel alustanud iseenda parodeerimist. Ma ei julgegi oletada, kui palju on filme, mille puhul öeldi „Teeme ka midagi sarnast!“, kuid nüüd sai ära nähtud neist üks, mis on kindlalt halvimate hulgas.

„R.O.T.O.R.“ kannatab ilmselgelt puuduliku eelarve all ning kuuldavasti kirjutas filmi lavastaja koos peaosalisega esialgse käsikirja sellisel määral ümber, et autor Budd Lewis keeldus seda isegi omaks tunnistama. Humoorikamad stseenid visati välja ja asemele pandi rahanappuse peitmiseks kohmakaid ja mõttetuid stseene, mis ei arendanud ei tegelast ega süžeed. Märulit leidub siin vähe ja seegi vähene on piinlik. Terminaatorihakatis nimega R.O.T.O.R. 222 on sedavõrd kohmakas ja ebakompetentne, et Sarah Connor lööks ta hommikukohvi juues mättasse, seejuures tassi käest panemata. Tegelikult on siin mitmeid kohti, mis tunduksid tonaalsuse poolest palju loogilisemad, kui film tõepoolest oleks komöödia või vähemalt humoorikam. Tõsiselt on neid tegelasi raske võtta, isegi kui suurem osa neist üritavad tõsist nägu teha. Kõrvakriipivalt rohmakalt on siin käitutud ka dialoogidega, millest paljud on hiljem stuudios peale loetud. Seejuures sedavõrd emotsioonitult, et ma poleks vähimalgi määral imestanud, kui filmi ootamatu pöördena oleks teatatud, et peategelane ise on samuti laborist ärakaranud robot.

Niisiis, film on katastroof, kuid mitte samasugusel lõbusal määral nagu „Samurai Cop“ või muud halvad meelelahutuslikud asjad. Siiski tasub proovi teha, kui sul on käepärast seltskond, kellega koos halbu filme vaadata, et neid oiates kommenteerida. Nii võib see poolteist tundi üsna märkamatult läbi saada. Ja eks paar kohta ikka leidus ka, mis oma absurdsuses naerma ajasid. Aga kui sa loodad vähegi head elamust, isegi keskpärase B-filmi võtmes head elamust, siis ära selle roostes kola juures pikemalt peatu.




2 2 X X

Warcraft (2016)



Ma pole end kunagi pidanud kirglikuks strateegiamängude mängijaks, kes peab kindlasti iga selle žanri esindaja võimsaimal raskusastmel läbi taguma, kuid mõned ilmselged klassikud on põhjalikult läbi kulutatud küll. Näiteks „Command & Conqueri“ seeria asjad, „Starcraft“, „Dune 2000“ ja ilmselgelt ka Warcrafti esimesed kolm mängu koos lisapakettidega. Kui välja arvata üks kolmveerandtunnine kerge proovirännak, siis „World of Warcrafti“ maailmast olen siiski eemale hoidnud, peamiselt seepärast, et ei soovi seda ajakulu oma päevakavasse võtta.

Seega tulenevad mu teadmised Warcraftist esimesest kolmest mängust ja nendegi mängimisest on nüüdseks juba palju aastaid möödas. Seega, kui asusin filmi vaatama, ei saanud liiga täpselt näpuga järge ajada. Häguselt olid küll mõned tegelased, maailma disain ja sisupunktid meeles, kuid seda ohtu polnud, et oleksin pistnud filmi ajal röökima: „Mida kuradit, see tegelane oli mängus ju vasakukäeline, kuidas nad sellega küll mööda panid!“ Alusmaterjalist lähtuvalt ei oodanud ma enamat, kui lihtsat, hoogsat ja efektirohket fantaasiafilmi.

Filmi on lavastanud Duncan Jones, esialgu veel üsna lühikese filmograafiaga lavastaja, kuid sellesse kuulub mulle vägagi meeldinud „Source Code“ ja lisaks ka „Moon“, mis mulle vist meeldis, kuid vaatasin seda väga unisena ja selline aeglaselt kulgev film pole lihtsalt taolise vaatamise jaoks sobiv, kuna vahepeal avastad, et oled minutikese tukkunud ja film on edasi liikunud... peaks ilmselt üle vaatama. „Warcraftile“ seevastu aeglast kulgemist ette heita küll kuidagi ei saa. Tegu on tempoka fantaasiaseiklusega, mis tutvustab kärmelt tegelased ära ja asub siis põhiliini kallale, milles kari orke hakkavad oma surmamaagiat harrastava šamaani abil uut maailma vallutama, olles enda oma põhjalikult ära lagastanud. Ees ootab suurem konflikt, mis sisaldab maagiat, reetmisi ja madinat, milles ülisuured orkid võitlevad ülisuurtes turvistes inimestega.

Olemuselt ei püüdle film sügava arengu poole, tegelastele ei pakuta võimalust esitada pikki ja filosoofilisi dialooge ning „Sõrmuste isanda“ tunnetust loota ei tasu. Siiski tundub maailm ja mütoloogia omama teatud terviklikkust ja struktuuri, ega jäta muljet, et filmitegijad on lihtsalt lennanud peale tavalise mängudel põhinevate filmide suhtumisega, et klopsime mingi suvalise jama kokku, küll nimi müüb. Et tegelaste ja disainiga on vaeva nähtud, võib vaatamise ajal tunda küll ja tegu on kindlasti ühega parimatest arvutimängudel põhinevatest filmidest. Tõsi küll, latt pole just väga kõrgele seatud, aga mina sain siit korraliku elamuse kätte ja jõudsin isegi kahetseda, et seda kinos vaatamas ei käinud. Oli meeldiv, et filmis leiti sellise mitte just keerulise loo jaoks vajalik õhkõrn stiililine tasakaal. Ühest küljest ei tehtud asjatult tõsist ja sünget lugu - dramaatilisi hetki oli, kuid neile ei keskendatud sobimatult pikalt. Teisest küljest kartsin vaatama hakates, et mingi produtsendipärdik jõudis kindlasti järeldusele, et kuna filmis on suured ja mörisevad orkid, siis peab siin palju peerunalju ja tobedat slapsticki sees olema. Ei olnud, üldse mitte. Kõike tundus olema parajalt.

Lõpp jätab järje jaoks piisavalt ruumi ja kui see tuleb, siis seekord läheks kindlasti kinno vaatama. Film puudutas vaid aastal 1994 väljaantud esimest mängu. Warcrafti maailm on väga mahukas rasside, tegelaste ja tegevusliinide poolest… isegi ilma „World of Warcraftita“. Nii et lugusid saaks sinna teha veel palju tahes. Samas hinge ma kinni ei hoia, et see järje tegemine õnnestub, kuna film polnud rahaliselt nii edukas, kui ta oleks pidanud olema ja kriitikud tampisid seda ka mõnuga.

Filmi soovitan kindlasti vanade Warcrafti mängude fännidele. On tore näha seda maailma tänapäevase kaamerasilma ja efektimeistrite nägemuse abil. Samas uuemate mängude tegelasi ja tegevusliine sealt filmist vist ei leia. Fantaasiafilmide fännid võiksid filmi küll vaadata, kuid kindlasti tasub mõista, et tegu on olemuselt lihtsa filmiga, mis ei sea endale kõrgeid ambitsioone. Samuti tuleks olla teadlik sellest, et nii mõnigi tegevusliin jääb lahtiseks, kuid järge ei pruugi me kunagi saada. Mina igatahes vaatamist ei kahetsenud ja pole pooltki nii kriitiline filmi suhtes, kui paljud teised kriitikud.




7 7 3 7