Black Holes (2017)



Olles viimastel päevadel vaadanud suuremas koguses lühifilme, tekib teatud väsimus. Ikka jääb mõni element puudu - sageli on selleks korraliku puändiga/lõpuga lugu - ja teised elemendid pole piisavalt tugevad, et neid puudujääke kompenseerida. Seda meeldivam on, kui vahele satub mõni, mis suudab tekkiva letargia eemale tõrjuda oma hullumeelsusega. Hullumeelne... see sobibki päris hästi antud lühifilmi kirjeldamiseks. Veidra välimuse ja olemusega tegelastega ulmeloos pannakse missioonile suunduvale astronaudile kaasa intelligentne melon. Siit edasi läheb lugu veelgi kummalisemaks ja et toimuvat veelgi paremini mitte mõista, tuleb kasuks, kui mõni klassikaline ulmefilm nähtud. Ma saan soovitada, kui veider on sinu jaoks omaette alažanr ja väärtus ning asjad ei pea filmides alati loogilised olema. Ja kui vaatad ning otsustad, et nähtu meeldis, siis tea, et mingi aeg võib tulla lisa. Antud filmi tegijad kogusid Kickstarteris päris kena summa kokku ja kui nad oma lubadusi täidavad, siis peaks mingi sellele loole järjed ilmuma.



Hyper-Reality (2016)



Liitreaalsus on praegu tegemas esimesi samme, paljud on sellega tutvunud ilmselt Pokemon GO kaudu, mõned on ehk ka suunanud oma mobiili välismaal olles mõnele arusaamatule sildile, et lasta seda siis otse ekraanil tõlkida. Arendus käib aktiivselt ning milliseid ja mis kujul lahendusi pakub tehnoloogia nt 10 aasta pärast, on raske ennustada, kindel on vaid, et seda kõike saab olema palju-palju rohkem. Käesolev lühifilm heidab pilgu maailmale, kus liitreaalsuse lahendustega on väheke üle pingutatud ja pärismaailm kipub kogu selle müra alla mattuma.



Dr. Professor's Thesis of Evil (2011)



Liikuvate koomiksite stiilis tehtud filmid pole mind seni kunagi tõmmanud, kuid hiljuti lühifilme vaadates sattus ette Indiegogo ühisrahastuskampaania abil valminud film "Dr. Professori tees kurjusest". Tegu oli üllatavalt hea välimusega looga, kus staatilistesse piltidesse oli lisatud parasjagu liikumist, et vältida slaidishow vaatamise tunnet. Lugu ise on selline parajalt napakas, mida väga tõsiselt ei saa võtta, aga tasub vaadata, kui soovid veidi omapärasemat pilguheitu superkangelaste/-kurjamite žanrile.



Star Trek Continues (2013-....)



On uus kuu, ilmus uus ulmeajakiri Reaktor. Esialgne kiitev, kuid napisõnaline arvustus Star Treki fänniseriaalist kasvas piisavalt pikaks, et sinna avaldamiseks pakkuda. Pikemalt saategi sellest sealt lugeda (LINK). Muidugi tasub kogu Reaktor läbi vaadata, sisu on mitmekülgne ja sinna on investeeritud kena kogus inimeste vaba aega, mille tulemusel on juba üle 5 aasta iga kuu see võrguajakiri lugejateni jõudnud .




8 8 X X

Despicable Me 3 (2017)



Gru on taas kinolinal, seekord koos oma kaksikvend Druga, kes unistab elust eduka pahalasena. Kuid kuna Gru kaotas töökoha eriagendina, otsustab ta kasutada venna ambitsioone, et üheskoos panna paika filmi tegelik kurjam, kelleks on endine lapsstaar, parajalt tüütu ja mitte eriti naljakas Balthazar Bratt (Trey Parker). Sisu on nõrgavõitu ja kaksikvenda oleks võinud paremini ära kasutada, näiteks hoopis tegeliku kurjamina. Aga ilmselt hoiavad nad seda neljanda osa jaoks, mis nagunii tehakse. Filmi parimad stseenid jäävad taas minionitele, kes suudavad jätkuvalt kõige rohkem naeru kinos välja meelitada. Ka füüsiline huumor, mida on siin rohkelt, väärib positiivset mainimist. Naljad on kiired ja dünaamilised. Kui senised kaks Despicable Me filmi meeldisid, siis kannatab vaadata küll, lihtsalt ärge oodake siit midagi erilist.




6 7 6 X